Üks hääl, üks klaver, 
Bach 
ja elamise lihtsad
kihtsalt
keerulised mõtted
kui
üle
tunnete klausuuri friisi

serva 

piiluv elulõngaõis,
silmis küsimus,

kas kurbus
võib olla
tunnete
eluvesi,

et

elust enesest võrsuvais õites
saaks sügisehärmadeks valmida
kevadsuviste mõtete
kirbemagusaltmaitsev
mesi?

ReplyForward Add reaction

Menetluspraktika

Päevast päeva me heinamassiivist

taga ajame nanonõelu,

copypastede retsidiivi,

seadustähede taevasõelu...

Nii rinnuli-ninuli lookas

veel niitmata heina massiivis -

kuidas võiksime samas ka toota

Semiramise aedu kursiivis?

lahutusanatoomikum

Elulinnamäe kivisel nõlval

laiub armunud paaride park,

käsikäed uitel Musumäel

armus rumalaim targemaist tark,

kirge meele ja mõistuse hõlland...

Pargi serval, sääl Musumäe taga

losutab lagunev hoone,

viib vermeissetallatud rada

aadripingini armutuiksoonest.

Tohter toimetab näiliselt tuimalt

vööni vihaallikais kahlab

sõnavalinguiiles jääb kuivaks

ja suhteid kiretult lahkab.

Skalpelliks ta pihus on paragrahv

lahkab fakte tunnete luudelt:

ühest kodust saab äkki kaks,

tundelaastude tuli kaob tuulde... 

ja see natuke ühist taaka,

näpuotsaga vara ehk juurde,

armustarmutuks ühised aastad,

lävel lapsed, kes purevad huulde...

2023

See aasta on küpsenud kauem,

kui teised -

olen leidnud ja kaotanud jõudu,

sel aastal mu uusimad rajad 

on eilsed,

aeg on märgata pilvede sõudu.

Aeg on anda enesest

seda mis suudad,

õpin antut kuis vastu võtta:

aeg on aeglasem, kaalukam

leebem ja teisem,

jaksu hindan enne, kui tõttan.

See aasta on küpsenud kauem,

kui teised,

ajaahjust pea lipsab ta saba,

uusaastaööl lendab, 

kus ootavad teised,

uus saabub, puhas ja vaba!

TERVISEJUHTKOER

Üks silmapaar, kaks paari käppi

peenikene saba,

hing-keha-elurõõm- 

kolm ühes,

endas eksimistest vaba.

Kaks jäljerida varahommikusel

värskel lumel

kesk pargiteed,

kui suurem osa linna

viibib unes.

Must nina nuusib siia-sinna

erksas elukihus - 

ma vaikselt sammun tervisesse,

rihmapide pihus.

Vesipapinael/R

Liuglen Su tunnete libedal jääl,

kord olen all ja kord jälle pääl -

jalge all uisud, ketid või naelad,

kinni on nöörid, lahtised paelad.

Kevad kord tuleb, ta säravas süles

jää ja asfaltki sulavad üles.

Milline seekord ta hiilguse nägu:

västrik või pääsuke, ööbik või kägu?

bellum extremal inter parentes

Kunst on unustada

kõike mis on olnud,

täppisteadus meenutada

mida polnud.

Liigestest on lahti

suhete fraktuur -

läbisegi iha pruudiloor

ja tundesurnukuur.

Kunstnikud on

elujanust joobes

Teadlased on

olematust puutepunktist 

allergeenilööbes...

Ühe untsus suhte

ühte kaksiheeliks 

ulbib

üheksanda laine uhtes.

Vaenukägu

Olen mõistnud õigust,

püüdes mõista

mõistmatuid

inimesi,

olen jooksnud liiva,

mõistmata sundi

mis

lõhub

ja lööb

ja lööb

pähe

ja öhe

kujub

lõputud

varjumehed

ja -naised

et

lapsed

langeks kui lehed

õõvapuudelt

lõiguks liha

närvidest, luudelt,

et armust saaks

armid

hinge 

igaveseks

või igavikku.

 

Olen mõistnud õigust,

mõistmata

vaenude tuhandet nägu

lendan

asises lootuses

ühtlahknenud 

kurjade mõtete kohal - 

pelk

kodusõdade vaenukägu.

Katkised lapsed

Ja neid löödi ja löödi

ja löödi,

ja minagi lõin 

ja lõin -

lõin löödutest

lahendeid,

aga ka

luulet.

See on vähim,

ja ühtlasi enim,

mida  nende heaks võin. 

cui prodest?

Kui elupuuhekk jääb

jõrmina elule ette,

siis kohtuvaidlusse hüppad

kui tundmata vette.

Saab vaetud ja saetud

puid maha nii täna kui tuna

kord peos tühi koor,

siis jällegi mäda on muna.

Linn tuledes tuikab,

hoov tumeneb varjude vilus

naabrust tumedat taluda tuleb 

kui karpilaotusehämarat 

kõhetul kilul.

Mis? Miks?

Mis värvi armastus on,

ära küsi.

Mis värki armastus on,

mis ei püsi?

Miks äkki armastus on

must kui süsi?

Miks otsa sai? - Ah, parem,

ära küsi!

Patune põuaõun

PROLOOG 

Narva, Kohtla-Järve,

Jõhvi ja Toila,

Lüganuse ja Kiviõli,

I

Ida-Virumaa,

Lasnamäe,

Tallinna linnavalitsus...

Ajades segi regi- ja religioone

me ei hooma

et aja- ja kohahoovuste kohinas

meie tuleviku

tuiksoonis

on

Homo Soveticuse

monumentaalse

kollektiivse võltsmälu 

kroonilisusest

religoossuseni edasiarenenud

IV astme metastaasid,

millele 

ühiskondlikult kasulikku

ja lõimuvat

ravi

varsti

enam ei leidu.

II

Ehteestlasliku kolkamentaliteediga

kinnitame endale

Tõnissoni son'ina

uhkelt ja häält,

et neid saksu

meie õuedel enam ei leidu

ja  isegi need krdi põhjalastud 

parved 

võttis riik

sääda pealinna 

tasuta ühistranspordiks

ja muu meelehääks - 

no trääsa,

kas me sellist .....!

Me ei hooma,

et kolkas kinnisilmi 

elavad matsid

jäävad matsideks,

kes hävitasid püha reliikvia

(kui neil seda üleüldse 

kunagi oligi)

omaenesesõigsuses,

ning mingit 

"õnnelikku lõppu"

tegelikult

ei olnud ega tulnud,

hambaravi ei saadud,

õlu voolas poe taga puskarina, 

joodi edasi,

ja blondid

kaunitarid ratsutasid

rüütliratsude laudjail 

päälinna

tagasi

vaatamata

III 

Me närime 

peosolevast põuaõunast

igast küljest 

üha suuremaid suutäisi 

ja 

loodame, et meie patud

antakse ehk 

meile 

andeks

ja

nuheldakse 

me laste

kätte

(kui

neid üldse on

tulemas).

Luiteuidud

Keskpäev on taandumas,

hetk sügiskahkjas valguskumas -

veel kestab Heliose

ülevõlvisõit - 

ta kahvatuvas lummas

meid, 

kahte siirast silmapaari,

ninad tuules,

olla nähtud 

lainelaulus taganemas,

kui muulikividele põikas

liivavaluiteuit. 

Tempus fugit

Kevadjõed rõõmlevalt tulvlevad üle,

suveks taandub, ja süveneb mõõn.

Loius voolus ei peegeldu mure,

vaid vaiksete asjade rõõm.

All tüünuse ringutab mustavas sängis

taas kammitset' tulv,

sügis kuldsetel lehtedel mängib,

kevad tundub kui ulm. 

Septembrihommikune hetk

Käisin koeraga Koidulat lugemas

neljakooliristmiku pargis.

Vanade puude võrade all

noored hinged

teadmisi otsimas,

vahel ka trotsimas

iidne ja tulev

kihiti

käeulatuses,

Koidula igatsev vaim 

lehvimas

omaenese ausamba kohal

isamaa  rooside üle.

Aednike vilkad sõrmed

lõikavad roosid

igal sügisel õiekuhjadeks

pargiteeveerde.

Neidude sõrmed 

nopivad kuhilaist 

sügisõrnu roosiõisi

teele kaasa -

imeilus sõnum 

aegade vahel -

ilu taaskasutus -

igavene ja noor

lilleside

üle aegade - 

Eestimaa!

nihil semper floret

Iga suhe 

ravib meid iseeneses, 

olgu siis kasvõi 

inimpimedusest.

D-press+ioonkiirgus

Mul lennukad mõtted on - 

välja sõelutud Taevasõelal:

need mis on tallel

ja alles

on nii kehatult kõrged,

vaevuaimatavalt

külmsäravad

ülal ja ja kaugel,

et

vähemlennukad häbiga

hälbivad taevalaelt

põledes meteooridena

olematusse

ja 

nii ma ei teagi,

kus on mu võtmed,

kas triikraud sai välja

ja kass tuppa...

kes kuhu ja millal

pidi tulema/minema/viima

või tooma

poest pirne(LED) või piima...

ses 

kaoses mu ingel

ajab sõrgade klõbinal taga

oma saatanasaba,

ja

mu deemon

on kehatu kõiksus

mu taustsüsteemis - 

on õhk minu kopsus

ja veri mu veenis,

et

ma oleksin kreenis

ka siis kui kõnnin

mööda sirget planku

mäluookeani kohal,

mille

silmapiiril

vaevuaimatava kalda

kaugeima kuristiku põhjas 

vohab 

unarusseunustet

tilluke (kahekohaline)

ikka veel müümata

Eedeni aed.

TIIVASIRUTAJAD

Kui väike suline tibu

ühtäkki on kasvatand tiivad,

teeb ümber pesapuu ringe,

pea tuuled ta maailma viivad.

Seisad, hellus ja uhkus hinges,

hirm uhkamas südamest läbi: 

et ei väsiks, et alla ei langeks,

et osaks saaks au, mitte häbi.

Pea ta läheb ja lendab ja leiab

ka seda, mis üldse ei otsi,

avab maailmale ta enda,

kuid pesapuud sageli trotsib.

Sina, pesapuu, seisad ja ootad

mil ta tee leiab harva su juurde,

sa loed tema sõnumiridu,

sooje soove sosistad tuulde.

Ja ta lendab tuliseil tiivul,

täis tuhinaid puudutab latva,

siis läinud on samal viivul,

kord enese pesapuuks hakkab.

MEIE IGAPÄEVAST SKANDAALI....

Ja kõikide kraakluste kiuste

me oleme mesilaspere,

kes üldse hoidmata ühte,

ei lenda ei maal ega merel.

Me lillesidet ei  võta 

vaid raksame elu tuld

liivakastide sõnasõtta,

kui me jalge all põleb muld.

Ja me meeletu tühisumin

ei täida tühjenend kärge,

meil eetris on tühjusekumin

ja me pritsime sappi kui kirge.

Ja me eneste Eedeni aia

müüme maha ja tarastame,

laastutuld teeme uhkelt ja laialt,

selle laste käest varastame.

Ja me ikka üldse  ei adu

mis milleks ja kuhu on loodud,

uhkab ahnus kui kullasadu

aknast kilgendab omasoodu...

aga 

üle kõikide kraakluste ikka

me oleme mesilaspere,

kes lendab vaid hoides ühte

üle aja- ja ilmamere.

TOSINTOSINAPÄEV

Kaksteist korda kaksteist kuud

olen kandnud talaari,

seadnud sadade õiguste puust

intarsiaid otsusteks saalis.

Ja ne lõputu vaidluste jada

ajas eales ei kahane

mõnes pott peab mustemaks pada - 

selgust sellesse tahame!

Ja need mehed, need Vargamäe omad,

nemad eal pole väsinud ära,

tungleb digiakende taga

kasvav õigustekärajakära.

SISEKOSMOSEPUZZLE/DORIANGRAY

Kui su hing on üks

lõputu puzzle,
mil materjaliks
vesi, süsinik, raud,
nahk, teras ja kivi-
-paber-käärid,

sekka ka

aegade DNA-s

väärindet taud,

piltkirjas juhendit 

liivapikslites ikka veel

kribimas 

pragunend jääle 

hulgipuudega nornide

kirjatud kriit,

hurtsikus,

milles 

kõigi kadunud hingede

kangastelgedel 

lipendab

aegade tuules
üksik

rebenend
otsinguämblikuniit...

Jõuad punkti,
kus läinud on uksed ja piidad,
hingelrippuvaist akendest
lennanud tükkideks klaas,

puzzlet
edasi laod,
iga teravservtükiga
enesest
lõikad taas
kolm tilka verd...
miks

oh miks siis

needsinatsed tilgad
ei suuda
uhtuda punaseks
hingesüüsügavas
ringlevat
musta
ääretut
otsatut
auravat
kibedaltsoolast
sünkjaspõhjatut
ilmaotsatut
tedremunata
ürgkurjamerd?

Soolasambaks su südameõnaras
saanud on
ilmade puu,
okstel pargitud oravanahk
juurenarmastes pleekumas
ilmamao kahvatund luud,
üksik kotkasulg lipendab ladvas
ja kadund on õun,
üle ülevalt ülimaist tunnetest
uhanud
näljane leekivkuiv
põud.

Ja see õud sinus eales ei lõpe
ja lahti ei lase
ta on sinu hirmude jõud
ja su vaevatud unede ase
ta on sinu üle ja ümber
ja üha su sees

kui sa kõneled,

mõtetes vaikid

või naerdes end nead,

kannad kätel su ees

või õlgadel oma,

või võõrast-

est sulgedest

ehitud pead,  
sinu silmade taga
su Paabeltorn-puzzle end

lõpmatult üles
ja kõiksusse laob
niikaua kui
ärkvel või magad,
kuni süda Su taob...

Süda taob Sind ja sepistab
aegade alasil
saatust mis ulm,
uksel rabab reaalsus
oi tema on
tema on
otsatult julm...

Kevadrõõm

Üle lume lagedale

sulab krookus sinine,

õis viib ära talvevalge

läbi lumesulavee.

Olge rõõmsad, velled hellad,

lajatagu linnukeel;

helisegu lumikellad

poririkkal kevadteel!

EMA KEEL

Luule kõneleb minuga

elusääduste rütmitud keeles

mu pääs

mu silmis

mu meeles

Luule kõneleb minuga

minust

ja Sinust

meie mine-

ja ole- 

ja tulevast:

Elunektarist, lummast,

valust, raevust,

hingepuudutusvaevust,

tumeängistustummast...

Elu kõneleb minuga

luulekeeles:

mu luudes

mu sugupuudes,

mu DNA-s

kvantmuteeruvad

regivärsid

läbi süli- ja põimriimide

vabadusse,

mis tõrvikut hoides

ei torma

mõisaid põletama.

Sõna on säde

mis 

õigesti lausuina

tõuseb

südamest

taevasse

täheks.

Jääjälgedesse valgus videvikuhakul

pages,

ta õblukesil õlul

üle vetevälja vankus

ilmailu  valus koorem.

Ta teele jäin - 

me kohtusime

aja lävepakul,

ses

hetkes, 

millest viivu tagasi 

ma olin  olnud 

noorem - 

kui suutsin puu-

dutada

lumevalget

taeva-

lage...

Tänusõnad

Ajal mil militaarselt

iga okas meil loeb,

igast torkavast terasest

veel

tähtsam

on südamesoe.

Ajal mil tormid 

ja tulvad

tulevad hingedest üle

pimedas, mornis

ja lõikavad külmas

iga siiras naeratus loeb.

Iga jagatud rõõmuraas,

heldheledalt pillatud "Tere!"

kannavad meid üle aja,

hoiavad tulise vere,

hoiavad soojas pihud,

et tuld üle aegade tuua,

hoiavad puhtad mõtted,

et rõõmu ja ilu me ellu

ikka ja jälle 

saaks luua!

Tänan teid süütamast tuled

kauguste akende laternais,

rutust ja vahemaist üle,

pealtpoole argiseid ahelaid!

Hoidku teid kõiki mu mõtted,

tänuga andku teil sooja,

selles on hoidmise läte,

ajaüleste tulede toojad.

Ma tänan!