Koidik rabas

Uni eksil udu mööda,
silmis virvatuli.
Päev üks tõuseb, teine loojub,
taevaserva tuli.
Valgus tuikab udulaamas
südamesse lõõmab,
laul, mis mõtteis vaikne vulin
hingest ilma mõõnab.
Udu hulle unistusi
endas hellalt kannab
piiritusse rüppe võttes
kõigil' kaasa annab.
Sulandudes uduviirgu
maailmasse mühad,
uduna soost taeva kandud
kehatu ja püha.

Lubadus

Hiiepuu hinge ja mällu
sõnatult seisma jäi
südametuksete vahele
krobe puukoor katab
nüüd hinge kaht
üksainus tüvi -
MEIE

sõnatuks teed

Tähed tõid tassina taevast,
aasalt tibatillukese
südasuvelõhnast nõriseva
lillekimbu.

Aur kõrvetab
magusalt hinge.

Teed
õieteega
mu südamesüüle ringi.

ajutu vs. sootu

Aju ajuti on ajutu
ja vahel ajutine -
kae, ajujahti juhib
ajuvaba ajuja

Va aju kujub ajust
ajuvaba tuhatnelja ajamise,
kus tuhat üks neist
ajahambas
aju lõpuks
sootuks ilma
ajuta.

On sootuks soine
lugu sootusega:
me vete-metsa-soodepõu
on sootuks sootuid täis. Soed
suures näljas soevad
soodes karbist tigusid...

Soe elu kisub aga sootuks jamaks
kesk aju, ajas soele ajujahti
peetud... va hundiaju, sunnik,
viskab soele vigurit.

Sootuks edev elu pedel
promeneerida paraadil:
rabad-sood ei peale lähe
sootud linnas, täitsa keskel
ilmarahvast rabavad...
rabatud kuid ajutiselt sootut
olukorda adekvaatselt ajus tajuda
- ajurabamises hapraltläheb
pedel – ahistavad vastassooga mestis ajujad.

KarS § 214 lg 2 p 4,6 uljaspea

Minu elus olnud tervelt kaks mopeedi,
nendel kihutasin elumere vees.

Tunnustuseks okastraadist krooni
sain, seistes pjedestaalil
kohtukulli ees.

KarS § 114 lg 1; nihil semper floret

Kes auto valas üle,
kes küll tõmbas tikku...
Kes laiba laukasse koos
raskusega pani likku?

Ei ole keegi toda
pattu teind.
Üks hing kuid igavikku
jäletumal moel on läind.

Kõik kogutu on kaudne
...juhtub juhuseid...
Kui süüdistusel ongi haare raudne
siis süüdistatavail veel kindlam EI!

Sest teadmatusest sajab
lõhkiaetudjuuksekarvaküsimusi -
On mittetegemise normalism
vaid formuleerimise pisiasi.

KarS § 199 lg 2 p 7,8 ehk Süütuse Presumptsioon

Oli kaasas sõber Sanja,
a, võibolla.. oli Vanja...
kuid ta KINDLALT! oli siin,
ütles, viis, ja tema viin.

Rohkem Sašat pole näinud,
ehk on hoopis türmi läinud.
Tema tegi, tema teab...
Maailm miks MIND??? pätiks peab.

KarS § 424 ehk joovastav grammatika

Pea tahmas, oled pigis,
kääname saavasse käändesse -
peatamismärguanne
kääname osastavasse käändesse:
alkomeetri punane tuli;
kääname omastavasse käändesse -
ajutine juhiluba;
kääname rajavasse käändesse -
süüdistus;
kääname olevasse käändesse;
süüdi;
Vahelduseks pöörame -
minema, vorm tulevik:
kinniminek.

KarS § 184 lg 2 p 1,2 Hall argipäev, -ollus. Lollus! Vabadus!

Kas ühiskond vajab
saneerimist
ja met-amfeta-de-
mineerimist?

Inim-loom-usse tuhandeid tahke
võib sunniga lihvida,
kuid anumas õõnsas õel dzinn
tühjust edasi kihvtitab...

eluaed

On kogu maailm imeline aed
kui julgelt sisened ja ilust joobud!
Ei mõista hirme ilust, mille nimel loobud,
miks hoida külma pimedust, kui pihus tuletael?

- Jääb nõnda madu rohus
tabamata jalg, jääb põske riivamata
libliktiiva puude. All põlispuude
pidamata lehekirju sügisball,
ja lumehelbed sulamata naerust
tulitavail suudel...

Jääb olemata valu, samas ilu tundmata -
nii prii on olla mõistlik, arukas ja vaga...
Tuld, valgust, õisi, vett kui ülistad ja kummardad
on's elu sellepärast rumalam,
või pesitseb sus püsti pagan?

Vimm

Su silmades näen enda mõtte kaja,
Su kärsit' olekut, ja lummas salalahkumist.

Mu hirmudes Su näoga rajuvihma sajab, meel
kipakas, kui lootsik tormis ulgumerel,
taagaks Lõunarist.

Ei tormihääle mana, vetevalingud ja iilid
ei mõrand kompass, vettind kaart,
veel ole ähmastanud pilgatumaks kauget silmapiiri,
kuid pikad pinnud südamesse
paadimees on saand...

KarS § 114 p1 kesse tegi, ma ei tea, kole lugu

Aeg roiskub, kohtus
korrumpeerub
faktihulk. Mis juhtus
kvantmuteerub.
Inglite dublant
teispool barjääri
on halemeelne - tõesti sant
on saatus
uppunuil karjääri.

Euro

Vaba Euroopa
Eba-Vau-Roopa
ebajad roopad
oo, eurovaap
raba-Euroopa
saba-Euroopa
TABA EUROOPA-
Tapa Euroopa
Tapa?! Euroopa?!
No vabandage,
Tapa on ümberistumisjaam.

Rüütliau -Sõna

Sõna lööb!
Sõna müüb!
..sõnu sööd...
tühi püüd.

Tühjad peod,
tühjad pead.
Süda täis,
öelda täid

sõnu.

Sõna lööb...
Kuhu? No kuhu's
me jõuame sedasi?

Autum sõnub
siit edasi...

Paradiisiranna eleegia

Kord unistasin kallimast ja valgest rannast,
kus palmid sosistavad, taamal laulab võimas ookean.
Teil pajatan nüüd sellest taevamannast,
mil tegelikult mõrusoola maik on man.

Ma möönan, oli kallim, ookean ja uhked palmid,
all jalge kratsis liiv, ning vesi parkis naha tulisoolaseks.
Ei täanpäeva trubaduur sest pajata, ehk irvitavad valmid -
murdlaine käkaskaela niidab suudlejaid ka põlvekõrges vees...

Su keha sooldub, kõri kuivab, rannal janust kõrbed,
on kallim sama värskendav kui liivataignast soolapulk.
Su päiksekaitsekreem mis lõhnas värskelt, kergelt,
nüüd haiseb nagu kärssaks pannil palmiõli hulk.

See kõik võib iha tappa, mitte suurendada...
Keskpäevapäiksest iga ripsmekarvgi tundub loid.
Ma tahaks selle tüübi ookeani uputada,
kel Floridat kui paradiisi ülistab reklaamtabloid...

Öö saabub, niiske kuumus randa laskub,
Läed jalutama käsikäes hing avatud romatikaks.
Ai kurat! Terav serv! Kes merekarbil maandus?
Ja taamal kolistab kes konte - uppund tondid vast!

Kesk liiva klõbinal on krabidel öös voli jalutada,
ning päeval randa ohustavad lisaks valge hai, meduus...
Eeltoodu kogumina võiks neid lolle lohutada
kel Hollywoodi rannaklantsist kabuvaimustus.

Kohtumine teisel tähel

Mu südamelöögid,
valjud
täna
kajavad köögis.

Kuidas kannatad üldse
siin olla? Nalju
täna ei mõisteta. Õide
läeb kurjalill raginaga.

Sina mõnusa naginaga
kõõlud kollase laudlina taga
närvilõpmetel. Otse verre
pistet' kiirkeeduspiraal...

Täna lendavaid taldrikuid palju!

KarS § 114 p1 ehk lugulaul deliiriumist

Joon täna ennast põhjalikult põhja -
jääkarudega seltsis viina libistama läen.
Ma kedagi ei sellepärast põhja, vaid
hiljem seltsis karudega lõunatama jään.

Eks põhjast edasi saab juua lõunas.
!! See tähendab et põhi pudelil
on mõnes suunas põhjatu...
Nää, Vasjagi end vedida, kus pudel jõuab,
tal pohmakas on värske, naise sõimatud.

Kuid karud raisad, need ei oska juua,
Eks maitse hää suur karukintsust suitsutet sakumm!
Reod lihtsalt põhjanabal tuleb maha lüüa,
on joomine siis hulga ohutum.

Siin Stjopa kükitab, tal käes on nuga
Suts - pistamegi karuvennikesel
korda kümme keresse...

... On hommik, keegi maha koksanud Volodja,
miks on mu korter külm ja upub veresse?

sisemine olemise ilu

.. frons prima decipit multos ..
Kes kondab taga
silme? Kes mu hinges luurib?
Mis mõtteis puurib
nõnda valju kriginaga?
Võeh, murdub raginaga
piltilus hillitset fassaad...
Läind ilu väline. Jäid
turritama kõdunenud talad. Valang
puukoisid pageb varju pimeda. Too
kähku mürk, kipsplaat
krohv, värvivõõp Sa otsi...

Trotsid? Söandad's mind
ka nõnda armastada?

Duell

Ära paindu!
Mina ei palu.
Seisame parem,
ja paljajalu,
kand vastu kanda,
selg vastu selga...
Vaatame ette,
ja tagust ei pelga.

Pea! Miks minnes
nii laiali pea, praokil hing?
Äkki ikkagi armastad mind?
Pööre. Tuld!

vere meretunne

Merekarp rannal...
Kuulata, mühab
miski ta sees.
Kätte ei saa...

Sulen kui silmad,
Su puudutus minus
voogab ja mühiseb...
kuulates ununeb väline ilm.

Ega ma hooligi,
ilmast, ei välisest.
Hoian hoidmatut.
Tabadeta. Tabudeta. Endale!

Tuled, kuulatad,
karbi käest pillad..
Läed, tuled taas...
Karbid lebavad rannal.

Kui võtaksid kaasa
ühe, saaksid siis endale
merehõngu ja kohina?
Hääletult hääbuma. Rutiintolmu.

Tule, Mine.
Mina olen siin. Rannal.
Kõigis karpides.
Killuke.

Needmine

Sind oodanud ehk olen täna
vahest eile, kord ka  üle-
eilsel aastal.
Ma tunnistan, ei tähenda
see ootus  mulle kõike. Ega vähemat.

Las olla kirg ehk
kuum, ehk suisa laastav;
kord tardub aja igijäässe magma,
magama, kus ase südame,
basaldist leek.

Ma pole kerjaja! Hing minu,
uhke nagu saatan,
ei luba noolida
söeriismeid Sinu naise leelt.

Üks õhtu oli. Olin leebem.
Olid kauem.
Üks ämblik kudus võrku üle lae...

Su lumma väe ma murdsin,
puruks lõin su saua,
Sind pagendusse needsin! Meest,
kes kõnnib hilisõhtuil salavargsi
ja kujub öhe oma kuumad teod.
Ei minust saa su õhinale arsti,
ei konkubiini,
ei diskreetset  armukest!

Ah käi kus kurat!,
parem sinna, kus Su naine. Ei
kuradilgi ole praegu Suga miskit teha...

Las leevendab su kehas
iha  kütnud paine
külm põhjatuul kes luusib
minu südame ja ukse taga.

Täitsa pael

Hing paelaga kaelas...
Poob, hinge matab!
Su hing, mu pael.
Su pale, mu kael...

matab
Matab

hinge. Mingem!
Mingem kaelakuti,
käkaskaela ja
ülepeakaela...

Teineteisele hinge

Sügishull

Päev lendab. Kärsituna 

ta tunde loendada ei malda '

Kesk vihmasadu 

palja südamega 

ma astun (saapad panen jalga). 

Läeb sadu meelest, 

süda vihmas laulab. 

Naer huultel kepsutab, 

kui hilissügisene tall.

Näe! Puudelt pudenevad
kõdunevad halvakspanu kaunad,
ma neile rõõmsalt südamega
lehvitan.

Sest tulekus mu hinnalised jalavarjud
on jalgu kannatamast säästnud. Rakku
olen kandnud südame. Reaalsus
talle parseldab
küll tilku, ravikuure
(... tobe harjusk).

Su juurde tulen! Plaasterda

mu südant
suudlustes!

Kakssina

Kaks keelt, kaks meelt, kaks inimest
Su sees..

Keel kehas ürgne,
valge valge,
must on must...
Ja sõnad siis, kui kõneled,
nad võtad kust?

Kumb valetab,
või kumb neist räägib tõtt?
on sõnad külmad,
nendes puudub osa- omaksvõtt  -
Mu mõistust kalestab
kalk kõla. Külvab
kahtluse Su keha sosistatud keelde.

Kumb sina?
Ehk Su keha hammustaks Su keelde...

Su mõtte ahned kassid

Su mõtte ahned kassid lasin
kratsima ma oma hinge. Ülepinge -
koot' terasrõngaist, siidist kasin,
ta'd kattev rüü nii kärises. Jäid armid.
Kas sügavad - ei tea, nad
polnud pinnapealsed. Valu karmim

on. Ei laku, ega ravitse, nean
kindlamini peale
oma rõngasturvise ja välja!
sealt needin siidi. Terasplaatidega. Karastet.

Et külm? Jah, pealegi!
Sest' vähem teen ma välja,
kui haavadest, mis urisedes näljast
mu turvise all üha kihelevad.

Küll tuleb sügab
järgmine neid kevad.