Su mõtte ahned kassid

Su mõtte ahned kassid lasin
kratsima ma oma hinge. Ülepinge -
koot' terasrõngaist, siidist kasin,
ta'd kattev rüü nii kärises. Jäid armid.
Kas sügavad - ei tea, nad
polnud pinnapealsed. Valu karmim

on. Ei laku, ega ravitse, nean
kindlamini peale
oma rõngasturvise ja välja!
sealt needin siidi. Terasplaatidega. Karastet.

Et külm? Jah, pealegi!
Sest' vähem teen ma välja,
kui haavadest, mis urisedes näljast
mu turvise all üha kihelevad.

Küll tuleb sügab
järgmine neid kevad.