Friday, December 25, 2009

sõnavaratus

Jääb ahtraks keel, mil
kõla kauneim ilmas,
kui teineteisel peatuvad
ja kõnelevad silmad.
On keel ühtäkki sootuks tumm
kui kehas kahes puudutustes
räägib iidseim lumm

südaöine

Külm. Käe sirutasin: "Kuule!"
... uni, vaikus...
Käe sirutasin kuule:
akna taga kaikus
rabisevat rahet.
Kuu surus
kalbe suudluse mu suule.

märtsiluul

Vahel virvendava vee
neuronite tukslev jada
püüab talletada
me asjatute askelduste teed
kesk iga armuhirmus keskeas ego
mis nagu veider lego
saab laotud võõraist arvamusist.

Tule talleke tulle tallele, arvan ma
äraarvamatul arvul vaja
Sind, kallist, on
kallistada.

Libanotid

Öös tegime sugu-
puid. Päeval
peitsime
pilke
kirsiks,
eebeniks,
mahagoniks.