Suveharjal seisad laisalt
seisab õhk ja peatub aeg
kestab üha päikseleitsak
uinub silm ja suigub naer

südamesse suveunes
rajan päiksepatarei
nõnda keset külma talve
pääseb tuppa suveleil

aeg aastaringe südamele
üha kiiremini kannab,
peopessa rakkudena tööd,
ja üha kaugemale lootustesse
kuldse aja liiva ranna...

Aeg ühteaegu kitsi on ja neetult helde:
saab üha enam konarusi õgvendatud teelt
siht tundub üha selgem,
rüht samas kisub hiljukesi kühmu, kiiva...

...kuid üle kõige: töö ja lootuse ja aja
nii säraselgelt helab heliseb ja lajab
me laste õnneliku naeru taevakarva kaja!