Sunday, December 18, 2011

Tõeline gurmaan

Ulatasin Sulle oma hinge,
Sina talle krauhti küüned külge lõid,
kaasa haarasid ja jooksujalu kööki minnes
soola pipra, sinepi ja äädikagi välja tõid.

Pistsid hinge köögiviljalõikurisse,
hakkisid ta peeneks nagu salati.

Segasid kõik eelpooltoodud maitseained sisse
Sõid siis naudinguga,
nagu alati.

/1992/

Jalutuskäik

Kas tunned - kevadiselt lõhnab maa
kui üle pargiteede voolab sulavesi?
Su silmad sulen oma sõrmedega hiljukesi...

Ei! Oota! Vaiki! Ära küsi,
mis kell on. Kas meil pole küllalt aega,
et kummarduda nuusutama märtsikellukesi.

Jah, kallis, oh, me töö on .. nagu mesi
kui korra kleepub talda,
siis käies üha naksub-naksub-naksub...

Mil olime me viimati küll
ainult kahekesi?
Miks kevad äkki lõhnab
nagu kõvakskeedet' vesi...
Läksin vahelt Sinu käte
silmad unetusest hallid,
hinges voolas õnneläte,
kõik mis Sinust, see on kallis!

Läksin vahelt Sinu käte
ajatust ja vabast ilmast
välja inimeste kätte,
minnes tühjusse ja külma.

Läksin Sinu käte vahelt
nagu läheks õnnest ära,
leides jälle mured-pahed
inimeste tühja kära.

Läksin Sinu käte vahelt,
meeltes Sa vaid kumisemas,
Läksin Sinu käte vahelt,
Sulle süda sumisemas.
Lumi sadas silmadesse
sulades seal silmaveeks.
Läksin, minnes jälgedesse,
mida nimetati teeks.

Vaikuks vaikis valges lumes
sulas ära kevadeks,
elu suikus suveunes
talves lõõmas kireleek.

Talve tuli elu oli,
suvi suudles soojaga,
kevadesse surmad tulid,
sügis sulnilt joovastas.

Elu see on kummaline,
talveunne mattudes
miski väga hinnaline
mulle anti - tühja sest!

See ju oli vaid mu elu
tuiskas täis ta tuhinaid
lumme mattus naer ja valu,
siis kui talvest suvi sai.

iidne

Keegi kunagi mul küsis, kus ja milleks
Sinu silmad surematuks sööbisid?
Vastasin, et jäängi kalmistule lilleks,
sinna just, kus aastasadu ööbisin.

Tuleviku kapten

Miks triivid, sihiks homne,
kus peidus sadam,
majakad ja karid, iilid, marud,
päikselõõsas lainepõim...

Sul käes on tüüripinn
ja pihus ainukene lõim:

tea! elatakse üksnes täna,
teel!

/2004/

Nekroloog

Tuhasttõusu komplitseeris
ristteel tuuletõmbes
hoolimatult purustatud
urn.

Nii kõnges
viimane
föönks.

/2004/

Lõke preerias

Mu süda kasvab täis.
On selles Sinu kriimustatud haavad.
Haab, tael, ja tulepuu:
teen lõkke öösse. Tule! Ära eksi, Mees!

Leek võbeleb, Sa tuled, aegamisi.
Enne kordi  peatud.
Teel süngelt vaatad tõtt
mu ootest mornitseva kellakäoga.

Käe aegamisi sirutad,  siis  veatult
mul  vastu naeratad
mu oma naeru  näoga!

Turniir

On üha raskem lahingutes
naeratada. Naer
on vale. Poeb
põue üha lähemale
kõrvetama valus-lõõmav tõde:
Sa pole vaenlane,
veel vähem oled sõber.

Mask liikumatu jälgib,
all visiiri vilksab
hele tuli.

Oled ARMASTAJA!

Vihmavarjutus

Su õlgadele piiskadena vajun tasa,
end läbi vettin mantli koest
ja voolan otse hinge...
Oh! Kõrvetab! Su hingeleilis süda-vasar
taob minu auravasse verre kihelevaid pinde.
Pilk tabab pilku. Käsi!
riivamisi tabab kätt.
Oo sulnis meelepett,
ma, olles eemal, olen tervenisti
salamisi Sinu
all musta vihmavarju...

abi/elu

Su keha lasin enda omasse,
Su hinge enda hinge tuppa...
Miks ilutseb seal ajast sellest
Sinu vaadete tapeet?

Sa vaatsid minusse -
sest vaatest minu naeru kleidisappa
jäi rõõmupunasesse vale(v)kollane
ja kole pleek.

Sa põletad ja sellest
kannad kaunist vilja
oh tühja sest, et pinnaseks
mu hing, tal olla tulekindel sein..

Mu kurbus valmistab Sus üha nalja,
ja minu harvad naerud olla Sinu lein.

On vastus üks! Me armastame!
Küll. Teineteist.
Kuid isennast enamgi.
Seepärast teineteise tagant
üha OMA tõde varastame.

Saab's nõnda kokku
muganduda? Küllap.
Vist.

/2002/

armud-armid

Arm läheb üle
kivide ja kändude
ta ükskord jõuab rappa -
mujale ei minda
vastu sellist loodust.
Kas aitab hinges kaasa toodust,
et laukaist armis käsi kaudu armus
kord jõuaks
tagasi me tuppa?

/2001/
Vahel lähen endast välja,
vahel tulen tagasi,
vahel viskan ennast välja
oma mõttepagasist.

Vahel uksest välja läheb
ainult minu keha,
vaimul väljas, seal kus tähed,
vahepeatus teha.

Vahel endast välja minnes
uhkelt mõttes välja teen:
väljavõtteid, ülesvõtteid,
välimäärat' mälule.

Kõik oli kord kõik tuleb

ma mõtlen mõtteid,
mis on juba mõeldud,
sest Sina jälle ütled
sõnu, mis on öeldud...

Kas maailm muutub sellest,
mis on ikka sama?
Me mäng on vana
vana,vana, vana
JAMA!

/2000/
Annan Sulle päevasinise taeva,
endale hoian öö.
Sulle unistuste valge laeva
mille parda vastu minu laine lööb.

Ole Sina valgus,
Mina pimedus.

Kokku saame üha seal
kus algab lõpmatus.
Piparmündi mõrkjas kirg
ja kirgas jahedus
terasmõõga valge helk
ja lõikav vahedus
laisad naerud
ergad unenäod
luuletavad ööbikud
ja valetavad käod
valevvalged valed
mustad tõed

Armastus on ülev
Armastus on õel.

/2000/
There is a forbidden city inside
you touch it, but you never reach to it.
There is the life outside,
you reach to it but never touch to it.

You, the dare-not Gatekeeper.

/1999/

Jäine. Jäime. Je t' aime.

Küps hingemari, mille noppisid,
jäätus hetkega Su hingeõhus.
Olgu, jäta ta nii,
vedelasse hapnikku.
Valu on tardunult ilus.

Palun ära ainult hakka
mikrolaineahjuks
jahtunud tunnete režiimil - defrost.

Aus valimiskampaania

Ma täna tahtsin olla aus. Ei valet
ma luband üle oma huulte kordagi.
Ka silmadesse vastu ma ei vaatnud
kui mõtteosakesid pilgus Brownilt sibasid.

Päev edenes. Mu vastas istus tõre ( varem Leebe) Halvakspanu.
Käis kähmluskohting õhtuootel Sõber (oli varem) Vihaga.
Tõin tõrvapange natukese meega Libekeele (Solvund!!!) manu,
Keskööl Jäämehe Arktikasse hirmutasin ihaga.

Kõik peletasin lendu. Ausalt. Ilmas
ei ole puhta aususega (jõhkrus!) miskit teha.
Üjsainus varblane mul ausalt tegi silma,
ja teine linnavalitsuse sildil kergas keha.

Unistuste korsaar

Taevaookeanis ujub
päikese kollane meduus
unistustereostuses,
mis inimmõte aastasadu
piiramatult paisand laotusse.

Tühjade lootuste lendaviad hollandlasi
tuhatkond võitmatud armaadat,
tekid lootuste tammeplankudest,
purjed vahetet pilkude kalasabakangaist,
köied kujutluskihudest keeratud.

Täitumise kompass jäänd leiutamata
reaalsusest raiutud ankrud heisatud,
triivivad, suured,kaunid ja sihitud.

Kraapan trümmis kesk pilgeni ihadest lasti
tuleraualt läidet tulikuiva taela
uputamaks taevalaotusest see valge brigantiin
põhja - Maale.

Usu, unistus täitub!
Tuleraud kuulub ju Sulle.

Friday, October 28, 2011

neetud vaen

Igatsus tabamatu ja valus
saabumata jäänud hetkedest
kohtumata jäänud kohtumistest
tundmata jäänud inimestest
liigutab end hinges siis
kui näib nii raske
et enam ei jõua
sammugi teha ei sõnagi öelda
sügiskaamoses
hingedeajal
ahastus leegib kui tõrvik
vaimude värav
avaneb
Tulijaiks need
keda igatsend aastaid
need keda elus ei tundnud
need kes on läinud
et tulla ja lohutada.
Kuulen üht häält kaugusest
liigutatuna lausumas: Tütreke!
Vanaisa! Mul on nii kahju!
Ma tean, laps, olen Sinuga.
Mul on tuhandeid küsimusi.
Vasta neile ise, tütreke. Sina tead.
Üks käsi, mis nähtamatusest paitab pead.
Jah. Mina tean. Et ei tea.
Nii valusalt kahju on
ajast mis küdes all ahju
kus küpses vihkamine.

Anna andeks, peakokk,
aga seekord ma jätan Su
Luculluse eine
lihtsalt ja labaselt vahele.
Hing, sunnik, on näljane.

Friday, September 2, 2011

Kivikaktus, hinge katus

ajas vahel murenevad hetked
ajaliivatolm mil segus footonid
ajuliivaaatomite positronid
võnguvad ses silmapilgus
aeg mis viib.

Ajatusse ajuti on
antud luba minna. Ajutus
on enamasti ajatuse hind.
Ajastatult õide kividelgi nuttes minna
aeg on
H2O kui langeb
üksinduse vaikseil valinguil.

Eeldus - süda kivist. Tõestus - õitseb!
kui on  vesi vallutanud paakund pinna.
Valingutes vihuti vihm, süles päiksepaiste,
aju ajujääst on mudnud läbi  H2O ja footonid.