Friday, October 28, 2011

neetud vaen

Igatsus tabamatu ja valus
saabumata jäänud hetkedest
kohtumata jäänud kohtumistest
tundmata jäänud inimestest
liigutab end hinges siis
kui näib nii raske
et enam ei jõua
sammugi teha ei sõnagi öelda
sügiskaamoses
hingedeajal
ahastus leegib kui tõrvik
vaimude värav
avaneb
Tulijaiks need
keda igatsend aastaid
need keda elus ei tundnud
need kes on läinud
et tulla ja lohutada.
Kuulen üht häält kaugusest
liigutatuna lausumas: Tütreke!
Vanaisa! Mul on nii kahju!
Ma tean, laps, olen Sinuga.
Mul on tuhandeid küsimusi.
Vasta neile ise, tütreke. Sina tead.
Üks käsi, mis nähtamatusest paitab pead.
Jah. Mina tean. Et ei tea.
Nii valusalt kahju on
ajast mis küdes all ahju
kus küpses vihkamine.

Anna andeks, peakokk,
aga seekord ma jätan Su
Luculluse eine
lihtsalt ja labaselt vahele.
Hing, sunnik, on näljane.