abi/elu

Su keha lasin enda omasse,
Su hinge enda hinge tuppa...
Miks ilutseb seal ajast sellest
Sinu vaadete tapeet?

Sa vaatsid minusse -
sest vaatest minu naeru kleidisappa
jäi rõõmupunasesse vale(v)kollane
ja kole pleek.

Sa põletad ja sellest
kannad kaunist vilja
oh tühja sest, et pinnaseks
mu hing, tal olla tulekindel sein..

Mu kurbus valmistab Sus üha nalja,
ja minu harvad naerud olla Sinu lein.

On vastus üks! Me armastame!
Küll. Teineteist.
Kuid isennast enamgi.
Seepärast teineteise tagant
üha OMA tõde varastame.

Saab's nõnda kokku
muganduda? Küllap.
Vist.

/2002/