Lõke preerias

Mu süda kasvab täis.
On selles Sinu kriimustatud haavad.
Haab, tael, ja tulepuu:
teen lõkke öösse. Tule! Ära eksi, Mees!

Leek võbeleb, Sa tuled, aegamisi.
Enne kordi  peatud.
Teel süngelt vaatad tõtt
mu ootest mornitseva kellakäoga.

Käe aegamisi sirutad,  siis  veatult
mul  vastu naeratad
mu oma naeru  näoga!