Vanus lisab
luulesse kainust,
SIC! mitte lugeda "tuimust".
Vanus süstib
emotsioonidesse
anesteetikumi
SIC! vürtsi on noorusest enam.
Vanus jälgib
sõnade kaalu:
niisama ei sobi ju lahmida
SIC! pakime pilgeni tõrvapoti
ühteainsasse meetilka.
Vanus arvab
et õilsam on vaimus taluda
kui tõsta relvad hädamere vastu
SIC! Milleks end lõpetada?
Vanus ei lase end
endiselt ohjata ega õpetada -
täpselt nõnda
kui noorestki peast -
säh sulle tuimust!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment