Kaunis prints seilas kord mu mõtete sees,
tema laev oli valge,
kuid kiiluvees
kiikas kiilanev mees
veepeeglist ühtäkki mul vastu.

Mu printsess, ta lausus,
Teist saanud on nõid! Kui ütelda võin,
siis, noorena kaunis
kui jääõites klaas, nüüd leegitsevalt Te veetlev!

Ah kuningas, kuningas, tulnud on tund
me üle kui langeb valevat lund,
luud taeva ei kanna, ei veele...
Me lahkume Linnuteele.