treenime täiskasvanuid märkama,
aitama,
hoolima,
julgustama,
et märgata ja aidata
koduvägivalla ohvreid:
naisi, lapsi, mehi.
Me kulutame sellele aega,
raha,
pühendumust,
vabatahtlikku tööd.
Jagame tunnustust ja hoolime.
Oleme uhked,
et suudame aidata.
Oleme ennastsalgavalt tublid
ja head,
et me aitame.
AGA SAMAL AJAL
me räägime
täiesti tavalistes lasteaedades
iga päev
kahe- ja viieaastastele,
et me kõik oleme sõbrad
ja me kõik oleme head
ja me anname andeks
ja me lepime ära
kui me riidleme,
või haiget saame
ja me vabandame
ja oleme sõbrad edasi!
Ja et
see omamoodi poiss
või tüdruk,
kes hoiab omaette,
ja ropendab,
ja lööb, ja lõhub
valimata, keda,
põhjust omamata,
ilma vähimagi kõhkluseta,
ette hoiatamata...
et
ka tema on hea!
Ja me peame temaga kenasti mängima
ja me peame ütlema, et ta on hea
ja me peame KANNATAMA ÄRA
selle vägivalla,
mida ta meie peal asjatult tarvitab,
ja kinnitama,
et tema on hea,
ja meie teeme midagi valesti,
et tema meid lööb, ja lõhub,
et tema on hea,
ja meie mõistame, et ta on hea.
Teistmoodi hea.
Ja see on OKEI,
et ta vahel meid lööb
ja vahel sülitab
ja et ta nimetab meid sõnadega,
mille väljaütlemise eest
meie saame karistada...
Ja kõigi väikeste laste emad ja isad
meie kodudes
peavad selle ära kannatama,
kui meie lastel on vahel sellest
erivajadustega lapse
headusest
põlv sinine,
või silm sinine
või nägu puruks kraabitud,
kui meie asjad on tahtlikult
ära lõhutud
kui meie kasvavate minade pead
on ajupestud,
et see laps on hea
ja see vägivalla talumine on hea,
sest ta vabandab.
Ja teeb niimoodi
üha edasi ja edasi.
Sest ta on omamoodi ja hea.
MILLE PAGANA PÄRAST?
Ma saan aru,
et ka need lapsed on
osa meie ühiskonnast
ja me peame neid aitama
ja õpetama toime tulema.
AGA ME EI SAA
ME EI VÕI
ME EI TOHI
õpetada väikestele tüdrukutele,
ja väikestele poistele,
tulevastele meestele
ja naistele,
isadele ja emadele,
et see löömine, ja lõhkumine
ja sülitamine
ja ropendamine
tuleb maha vaikida,
alla neelata
ja ära kannatada,
sest ka see laps
on ikkagi HEA?!?!?!?
Nii võrsuvad
Ohvriabi kliendid,
kes on nõus taluma
maast-madalast
vägivalda,
seda mitte märkama,
sellest mitte välja tegema,
pidades
selliseid inimesi
normaalsuseks
ja nende vägivalda
enese kallal
igapäevaseks normaalsuseks.
TÜDRUKUID EI LÖÖDA!
POISSE EI LÖÖDA.
KEDAGI EI LÖÖDA!
Erivajadustega valimatu lööja,
kelle tegemised väljuvad
kõrge kaarega
igapäevasest
kontekstist,
sellise lööja koht
ei ole
kõigi teiste seas
tegutsemiseks,
päevast päeva, tunnist tundi,
et kõik teised ta
ära kannataksid,
enesest hoolimata,
ja süüd tundes,
et nad ikkagi saavad haiget
ja et ta ikkagi lööb
ja alandab.
Erivajadustega laps vajab abi ja tuge,
mitte ruumitäit permanentseid poksikotte,
kes kinnisilmi oma
enesealalhoidu
ja eneseteavust alla suruvad.
Tuleb leida teine koht, teine tee
ja viis, tema aitamiseks,
nii
et tulevased emad ja isad
kasvaksid turvaliselt
ja ei peaks
vägivaldset keskkonda normaalsuseks,
millega tuleb tahes-tahtmata leppida.
No comments:
Post a Comment