Sina, sünge mu sorts,
teed oma taidõieteega
mu südamesüüle
ringid
mis muutuvad paberiks,
hõbedaks,
kullaks ...
Sealt edasi kunagi
mureneb
mullaks...
Me ise rooraagudest
lootsikuga,
üll
loodud ja nopitud
väikeste laulude
narmad,
maailma vahejaamades,
igasadamaeestlase
koduigatsuse
randadelt
pageme üle mere -
ühtes ja heitumata,
sest
me koduks saab
üks lendav saar
mu
üsastvõrsunud
suguvõsale
mille juured
me südameis
sügaval maas...
No comments:
Post a Comment