Unejutus tolmuingel
istub tasahilju õlal,
istub tasahilju õlal,
issi nõnda õhtul luges,
igatsus mul hinge puges:
tahan et ka minul ingel
elaks vaikselt voodi all!
Tolmu jätaksin ma talle
voodi alla täitsa alles -
emme näeks siis vähem vaeva,
üle jääks tal vaba aega.
Vaikselt voodi alla piilun
ennäe imet, valgusviirus
tudub ingel-silmatera
kiisu kombel unekeras.
Pühapäeva õhtust saadik
seilan rõõmsalt õnnepaadis:
voodi all mul elab ingel
rõõmu toob ja paitab hinge.
Laupäev jõudis, emme nõuab
et mu tuba puhtalt säraks.
"Oota, emme, seal on ingel!"
jõuan talle ainult öelda.
Emme ütleb: "Mängid pärast,
ingleist jõuad hiljem mõelda!
Pessu sokid korja ära,
voodi alt vii riidekringel!"
