Kui su hing on üks
lõputu puzzle,
mil materjaliks
vesi, süsinik, raud,
nahk, teras ja kivi-
-paber-käärid,
sekka ka
aegade DNA-s
väärindet taud,
piltkirjas juhendit
liivapikslites ikka veel
kribimas
pragunend jääle
hulgipuudega nornide
kirjatud kriit,
hurtsikus,
milles
kõigi kadunud hingede
kangastelgedel
lipendab
aegade tuules
üksik
rebenend
otsinguämblikuniit...
Jõuad punkti,
kus läinud on uksed ja piidad,
hingelrippuvaist akendest
lennanud tükkideks klaas,
puzzlet
edasi laod,
iga teravservtükiga
enesest
lõikad taas
kolm tilka verd...
miks
oh miks siis
needsinatsed tilgad
ei suuda
uhtuda punaseks
hingesüüsügavas
ringlevat
musta
ääretut
otsatut
auravat
kibedaltsoolast
sünkjaspõhjatut
ilmaotsatut
tedremunata
ürgkurjamerd?
Soolasambaks su südameõnaras
saanud on
ilmade puu,
okstel pargitud oravanahk
juurenarmastes pleekumas
ilmamao kahvatund luud,
üksik kotkasulg lipendab ladvas
ja kadund on õun,
üle ülevalt ülimaist tunnetest
uhanud
näljane leekivkuiv
põud.
Ja see õud sinus eales ei lõpe
ja lahti ei lase
ta on sinu hirmude jõud
ja su vaevatud unede ase
ta on sinu üle ja ümber
ja üha su sees
kui sa kõneled,
mõtetes vaikid
või naerdes end nead,
kannad kätel su ees
või õlgadel oma,
või võõrast-
est sulgedest
ehitud pead,
sinu silmade taga
su Paabeltorn-puzzle end
lõpmatult üles
ja kõiksusse laob
niikaua kui
ärkvel või magad,
kuni süda Su taob...
Süda taob Sind ja sepistab
aegade alasil
saatust mis ulm,
uksel rabab reaalsus
oi tema on
tema on
otsatult julm...
