Ööliblikad tungivad tuppa
ja parvlevad mõtete taga
külmõrn tolmtiibade löök
lükkab liikvele
õõvadejada
me unes
me unes
ja
ilmsi
ilmsi
kuhtunud
olemisrõõm
ei sidet saa enam me silmsi
elujaatus on valus kui rõõn
ja me kivinend nägudel kaigub
kauge lapsenaerude kaja
ja me seisame keset tormi
ja me nutame kaotatud ajas
ja me seisame leidmata lohtu
ja me seisame lootmata leina
lootus kõnnib
kesk külmunud rohtu
teispool
intensiivravi seina
*
Ööliblikad tungisid tuppa
ja viisid Sind endaga kaasa
eal
eal
eal
enam
Sina ei rutta,
Sind vaid eneses
kanname
kaasa.