Silmitsen sinist Su iiristes,
mõistuse keelitust trotsides.
Ulmi-imesid otsides
ilmsi, uneuidudes,
põhjuste-seoste
põimeis.
Linnutee piirides,
miljoneis
linnuliikide
linnriikide
tuulelippudes,
meresüvikusiniseis silmes...
Leidub, leidub ehk
võrdset Su
iiristekimbule,
mille nimbuses
kirglike õhtute
õhevil
hõllenduses
me
hõljume,
põimunud embuses
kui ürgmeene Veenuse
enese juustest
pletitud keeltel
helisev pill,
mis me mõlemi sõrmitset' -
õide
me puuteist
on puhkenud viis.
Need helid,
nende
löökide rütm
meie
piirituiks muutunud
kehis
on
üks.
