luulesõnavaras pladistaja

ma seisatades ajas surun selja

vastu sõnamüüri

ja lasen üksisõnu endast 

pärivoolu läbi jõena

ei kuuluta ma ühtki rida

ülema või tõena

vaid luuletuuletallajana

liuglen, riimivesipapinagi

sukeldun neist sõnalaineist

vältimatult 

igikestvalt 

läbi.

 

NEO! BELLUS MINIMUM contra PARENTES

... me lastest kui kalleimast varast

tegime pajukisaajad,

peavad paluma päevavarast -

armu asemel almust;

kalkust, kibestust, kalmust

kuust kuusse tilkhaaval võtma,

et toita

eksalteeritult

ultimatiivselt normeeritult 

eskaleeruvalt komplitseeritult

sugupõlvede kaevikusõda.

Quo vadis,

amor?

LOOMISLOITS

Sina, sünge mu sorts,

teed oma taidõieteega

mu südamesüüle

ringid

mis muutuvad paberiks,

hõbedaks,

kullaks ...

Sealt edasi kunagi

mureneb

mullaks...

Me ise rooraagudest

lootsikuga,

üll

loodud ja nopitud 

väikeste laulude

narmad,

maailma vahejaamades,

igasadamaeestlase

koduigatsuse

randadelt

pageme üle mere -

ühtes ja heitumata,

sest

me koduks saab

üks lendav saar

mu 

üsastvõrsunud 

suguvõsale

mille juured

me südameis 

sügaval maas...

Ju lapsena unistasin ma...

Kui ma kolisin romantilisele rannateele

ei unistanud ma

aknast näha merd, ääretut, otsatut...

piisas taamal mühavast männikust.

Männik läks lageraidesse.

Kui männik taandus mu mälestuisse

ei unistanud ma

aknast näha merd, ääretut, otsatut...

piisas laukalompides lompsivast lepikust.

Lepik läks energiavõsaks.

Kui ma vaatasin oma aknalt

romantilisel rannateel,

nägin merd, ääretut, otsatut,

ei unistanud ma

näha

tõusmas vahutavast veest

neljakümmend

vägevat 

tuulikut,

ja elektrijaama 

huugamas nende ees

kaablid rinnal ristatud,

et luigekene-lind

ei kümbleks,

haug pageks 

valesilmsesse nakkevõrku

ja vähid...

no nemad,

neil veab,

nad koliksid

meie

sisemisse 

kosmosesse.

Kui see mets vaid

me ees oleks!

CIVITAS ELECTRUM

E-riigi essents ja eeter

e-elab elektrikaablis,

ta valgus ta tempel ja teener

tulevad e-kandelaabris.

E-riik on modernne ja ülev

nooblilt kõikjalt on kasutuspõhine,

kuid, kui viimane kustutab tule -

ta corpus on kustund ja tühine,

ta juris on avamatu,

ta meisse ei laadi end üles.

Pimevallas on hoomamatu,

mis  ilmakord on meitel ühine?

SEE KLÕPS HAARAS ...

Üks tont liigub mööda
merealust kaablit,
ja mitu tonti mitmes jaamas
ringi sagivad,

kui tormieelset 
lageraielangil 
elu-surma vahel kõikuvate 
üksikpuude naginat
teeb börs,
mil hinnad kihutavad
kümme korda kuuni
ja, ehk, vahel jälle tagasi. 

Ma lisan kaminasse halu 
tormimurrust,
ja mõtlen mitusada meetrit
on mul vaja ämbriketti
ammutamaks vett
puurkaevu põuest,
kui tuuled viinud on
elektriühenduse õuelt
ja juba ületunamullu
säästmaks puid (?)
on paberarveparved 
lennutatud netti.

Neid pabervaba säästva 
lageraielangiseemnepuid
ei keegi stiihiate meelevallas toeta...

Ja ma ei saagi teada,
kes, kuidas ja mil viisil
paberarveldusest loobund 
loodussõbralikke kodanikke toetab?
Sest viimane, kes kustutanud
klõpsatades tule,
seesinasema klõpsuga
e-riigi täielikult 
sissepääsuks suleb.

Quo vadis, E-riline

küberriigitiiger?

Kas kasinamalt

me võtame heitunud parve

ja lendame läbi mere,

nagu kaablina kangastuv viiger?