Ju lapsena unistasin ma...

Kui ma kolisin romantilisele rannateele

ei unistanud ma

aknast näha merd, ääretut, otsatut...

piisas taamal mühavast männikust.

Männik läks lageraidesse.

Kui männik taandus mu mälestuisse

ei unistanud ma

aknast näha merd, ääretut, otsatut...

piisas laukalompides lompsivast lepikust.

Lepik läks energiavõsaks.

Kui ma vaatasin oma aknalt

romantilisel rannateel,

nägin merd, ääretut, otsatut,

ei unistanud ma

näha

tõusmas vahutavast veest

neljakümmend

vägevat 

tuulikut,

ja elektrijaama 

huugamas nende ees

kaablid rinnal ristatud,

et luigekene-lind

ei kümbleks,

haug pageks 

valesilmsesse nakkevõrku

ja vähid...

no nemad,

neil veab,

nad koliksid

meie

sisemisse 

kosmosesse.

Kui see mets vaid

me ees oleks!