Pearu ja Andres koos õndsalt
ihalesid üht surnud naist.
Õigussõdades, kõrtsis ja kõntsas
ei hoolind nad elavaist.
Ühel askeldas lambasihver,
teisel talla all karja-Mari -
kättesaamatult hõljus ne üle
õndsa helehäel-Krõõda vari.
Nad peksid ja sõimasid lapsi,
naisi tõukasid endast ära,
laste silme all elajaid tapsid
kõik üksühe kiusu pärast.
No mida me õpime sellest,
kui issanda päike läind looja,
mida õpime meestelt nendelt:
heldust, lepitust, hingesooja?
Lapsed kombe said pageda kodust,
kui täitus neil viimane mõõt,
väärkoheldud naisi sai rodu,
sealhulgas ka tööstsurnud Krõõt...
Praegu Pearul sihvrit ei passi
Praegu Pearul sihvrit ei passi
tuua üldsegi altari ette
Andres hommikust õhtuni rassib,
Andres hommikust õhtuni rassib,
peret naisele lükates ette.
Nad kõrtsitand, kaklend ja praalind
purjuspäi rallind külade vahel,
siis, nahistand valmis paar titte,
DNA-d testind kohtusaalis.
Eks Pearul, tal on must Bemar
lubadeta ta paarutab ringi,
Andres liising-New Hollandi heedri
vihast keerab kraavi peal plindri...
Üksühele ära pannes
saab sada komöödiafilmi,
neist ühtki ei näidata Cannes's,
pered pakku saand mahalöödsilmi...
Nüüd alles need saagad saand tuure
aastakümneid on söödetud ette:
tões ja õiguses eestluse juured:
eided vait, lapsed vakka, vits vette...
