Aeg pakib hetki krooniliselt kokku
jääb mõnest põrandale kild
ja mõnest hinge pind
Lööb mõni mälestuseriba
visalt hinges lokku
ja mõni tõuseb lendu
nagu lind.
Aeg igal aastal muutub aina vilunumaks
nii pakkimisest ühel hetkel
saab konveier.
Käib kohakataloogi otsing üha kulunumalt
Ja järjest udusemaks tõmbub
ringilippav seier.
Me endi aeg,
see veider vennike me sees,
ta suure Aja väike veli,
kel kõrvus kummaline heli
ja kannul tuttavsilmne
võhivõõras Alice,
kui valge küülik
hüppab üha
ühte-teise-kolmandasse urgu,
maa all ja peal, kus
laiub
überveider palace.
