Tänusõnad

Ajal mil militaarselt

iga okas meil loeb,

igast torkavast terasest

veel

tähtsam

on südamesoe.

Ajal mil tormid 

ja tulvad

tulevad hingedest üle

pimedas, mornis

ja lõikavad külmas

iga siiras naeratus loeb.

Iga jagatud rõõmuraas,

heldheledalt pillatud "Tere!"

kannavad meid üle aja,

hoiavad tulise vere,

hoiavad soojas pihud,

et tuld üle aegade tuua,

hoiavad puhtad mõtted,

et rõõmu ja ilu me ellu

ikka ja jälle 

saaks luua!

Tänan teid süütamast tuled

kauguste akende laternais,

rutust ja vahemaist üle,

pealtpoole argiseid ahelaid!

Hoidku teid kõiki mu mõtted,

tänuga andku teil sooja,

selles on hoidmise läte,

ajaüleste tulede toojad.

Ma tänan!

Ühtlahtimine

Täna mul valutab pea.

Homme Sul valutab kõht.

Naeru ühist  ei leia, ei tea,

toast on kadunud õhk...

Ainult seinad on võtnud

müüriks kiiremalt juurde,

samas juured  me tõstnud

maast muutuste tuulde.

Eile enam mu pilk

Sinu oma ei taband,

Sinu rabenend naer

mind põlvist ei raband.

Uduhõlmast on rõskund 

me unelmasina terrass,

närtsind sirelid, mõranend-tühjenend 

tundehapruse meissenist tass.

Armud käisid aeda mööda

kuni  läksidki aia taha,

üle kividest kändudest lööpand',

langend kraavipervele maha.

Käsikaudu kannustas ootus 

leida mingitki rada -

vastu kändudes-kivides loodust

ainus tegelik sihtpunkt on raba.

Rabas rabada võid

tööd ja tõde ja teotust -

lendab luual tuulde Su nõid,

sinna kus pole seotust.

Sina, kuningas kord

iga unelma, ilmamaa üle - 

kappas laiali kullane hord,

ja mu naerud Sul sulgesid süle,

ja mu silmad hülgasid hõlla

kus ülev laotus Su lumm

eal enam ei ole ma kelle - 

põlend', keeletu, tundetumm.