Täna mul valutab pea.
Homme Sul valutab kõht.
Naeru ühist ei leia, ei tea,
toast on kadunud õhk...
Ainult seinad on võtnud
müüriks kiiremalt juurde,
samas juured me tõstnud
maast muutuste tuulde.
Eile enam mu pilk
Sinu oma ei taband,
Sinu rabenend naer
mind põlvist ei raband.
Uduhõlmast on rõskund
me unelmasina terrass,
närtsind sirelid, mõranend-tühjenend
tundehapruse meissenist tass.
Armud käisid aeda mööda
kuni läksidki aia taha,
üle kividest kändudest lööpand',
langend kraavipervele maha.
Käsikaudu kannustas ootus
leida mingitki rada -
vastu kändudes-kivides loodust
ainus tegelik sihtpunkt on raba.
Rabas rabada võid
tööd ja tõde ja teotust -
lendab luual tuulde Su nõid,
sinna kus pole seotust.
Sina, kuningas kord
iga unelma, ilmamaa üle -
kappas laiali kullane hord,
ja mu naerud Sul sulgesid süle,
ja mu silmad hülgasid hõlla
kus ülev laotus Su lumm
eal enam ei ole ma kelle -
põlend', keeletu, tundetumm.
No comments:
Post a Comment