Me ikka veel lapsekingades riik
teeb kõik ja pingutab üha
väljast jagatava välise
kõige-kõigema
tunnustuse nimel.
Millal saame me piisavalt
küpseks,
et teha parim me suutest
sügava sisemise rahuloluga
omaenese heaks
enda sisemiseks
rõõmuks
rahuloluks
ja vaikuseks?
Millal me lõpetame
mõõdikute seadmise
igale panusele
igale kaalutlusele
ja hindamise,
kas see, mida me teeme
on ikka välist kiitmist väärt?
või
kui seda kiidukihutuse tumedat metsa
poleks me ees,
ehk kuuleksime
omaenese vajaduste järve
kohinat.
Kas siis selle maa teadvus ei võiks
mõttetules ja teadlikes tegudes
kestvat häädust endasse otsida?
