ma seisatades ajas surun selja
vastu sõnamüüri
ja lasen üksisõnu endast
pärivoolu läbi jõena
ei kuuluta ma ühtki rida
ülema või tõena
vaid luuletuuletallajana
liuglen, riimivesipapinagi
sukeldun neist sõnalaineist
vältimatult
igikestvalt
läbi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment