Hitech Supercolor Technopolis

 Kui klaasist ja terasest Universumi
säravtäiuslikul serval
ei oleks
üht suurt,
korratut,
rohtunud servadega,
pruunika veega
pirakat porilompi,
milles ujuvad
terasaedade vahel
päiksepaneelide soojuses
kasvavate õrnharuldaste
potilillede
tuulde langenud
värvilised õielehed.
Lompi, mille pinnal
peegeldub taevas,
ja selle all
tuhanded klaasiruudud
tuhatkordse kordusega,
tuuleiilides virvendades
ja
selles porilombis
ei saaks
punaste kummikutega
plärtsida
ja roosade lastevarvastega
õnneliku lapsepõlve
püdelasse mutta kaevuda
ja
kivikesi visates
lugeda
rõõmsaid laineringe,
mis tekivad tuhandesilmssesse
peeglilinna,
panevad selle
lainetama
ja vaibuvad
energeetilise koherentsi olematusse...

Kui seda lompi seal
ei oleks,
oleks
maailm
palju vaesem,
nii
palju vaesem,
et seda ei saaks
enam sõnadesse panna,
sest
nende sõnade
tähendust
oma nahal
ei tunneks keegi,
ei mäletaks keegi
oma
tuhandeist silmist
ja tehnoloogiatest
hoolimata.

Kas siis mõttelend
polegi pegasus,
vaid rõõmus põrsake
eheda lombi poris?