Õnneklausuur/meediapaast

Mu hommik on aastaid
alanud õdusalt,
lehe ja kohvitassiga.

Enam mitte.

Võrreldes uudiste
raevukat keemistemperatuuri
ja
vänget vihavingu,
on kohv külm
ja lahja,
välja arvatud siis,
kui
uute uudiste õõvas
ta kurku tõmmata.

Hommikuti
tõmban kardina eest.
Ei vaata postkasti poolegi
Ei ava raadiot,
vaatan sügiskaamost,
hoian teetassi
hellalt sõrmede vahel,
imetlen kollast lillemustrit

ja mu päevas
on kirkusenarmas.
Õnnelik olemise hetk.