Kord unistasin kallimast ja valgest rannast,
kus palmid sosistavad, taamal laulab võimas ookean.
Teil pajatan nüüd sellest taevamannast,
mil tegelikult mõrusoola maik on man.
Ma möönan, oli kallim, ookean ja uhked palmid,
all jalge kratsis liiv, ning vesi parkis naha tulisoolaseks.
Ei täanpäeva trubaduur sest pajata, ehk irvitavad valmid -
murdlaine käkaskaela niidab suudlejaid ka põlvekõrges vees...
Su keha sooldub, kõri kuivab, rannal janust kõrbed,
on kallim sama värskendav kui liivataignast soolapulk.
Su päiksekaitsekreem mis lõhnas värskelt, kergelt,
nüüd haiseb nagu kärssaks pannil palmiõli hulk.
See kõik võib iha tappa, mitte suurendada...
Keskpäevapäiksest iga ripsmekarvgi tundub loid.
Ma tahaks selle tüübi ookeani uputada,
kel Floridat kui paradiisi ülistab reklaamtabloid...
Öö saabub, niiske kuumus randa laskub,
Läed jalutama käsikäes hing avatud romatikaks.
Ai kurat! Terav serv! Kes merekarbil maandus?
Ja taamal kolistab kes konte - uppund tondid vast!
Kesk liiva klõbinal on krabidel öös voli jalutada,
ning päeval randa ohustavad lisaks valge hai, meduus...
Eeltoodu kogumina võiks neid lolle lohutada
kel Hollywoodi rannaklantsist kabuvaimustus.
No comments:
Post a Comment