Sügishull

Päev lendab. Kärsituna 

ta tunde loendada ei malda '

Kesk vihmasadu 

palja südamega 

ma astun (saapad panen jalga). 

Läeb sadu meelest, 

süda vihmas laulab. 

Naer huultel kepsutab, 

kui hilissügisene tall.

Näe! Puudelt pudenevad
kõdunevad halvakspanu kaunad,
ma neile rõõmsalt südamega
lehvitan.

Sest tulekus mu hinnalised jalavarjud
on jalgu kannatamast säästnud. Rakku
olen kandnud südame. Reaalsus
talle parseldab
küll tilku, ravikuure
(... tobe harjusk).

Su juurde tulen! Plaasterda

mu südant
suudlustes!