vere meretunne

Merekarp rannal...
Kuulata, mühab
miski ta sees.
Kätte ei saa...

Sulen kui silmad,
Su puudutus minus
voogab ja mühiseb...
kuulates ununeb väline ilm.

Ega ma hooligi,
ilmast, ei välisest.
Hoian hoidmatut.
Tabadeta. Tabudeta. Endale!

Tuled, kuulatad,
karbi käest pillad..
Läed, tuled taas...
Karbid lebavad rannal.

Kui võtaksid kaasa
ühe, saaksid siis endale
merehõngu ja kohina?
Hääletult hääbuma. Rutiintolmu.

Tule, Mine.
Mina olen siin. Rannal.
Kõigis karpides.
Killuke.