Thursday, December 31, 2020

2020 negatiivne on positiivne

See aasta andis selgelt mõista, et
kollektiivist tuleb
kollektiivi huvides irduda
ja individualism on
negatiivsuse alus
ja positiivselt
globaalne.
See aasta andis tunda,
jagatud aja ja hetkede
tegeliku kaalu ja väärtuse.
See aasta andis meile
teadmise, et meie päralt
ei ole igavik
ega igavus,
vaid
oma elu
tuleb ise täita.
Oma elu tuleb
ise elada,
iga hetke
tundes ja tajudes,
kohal olles seal,
kus te tegelikult
tahate olla,
vaadata sinna,
kuhu tegelikult
tahate vaadata,
hoida seda,
mis tegelikult
on kallis.
Eraldatuses olles
oleme sunnitud
tõmbama kardinad
enese eest
panema kõrvale puldid ja klantspildid,
sest
e-elu on üksnes vahend
päriselt kusagil olla,
tegelikult midagi teada,
kaugelt kellegi kalli
mõtteid
kuulda ja hoida,
kui kätt ulatada ei saa.
Kaunist, head, lähedast,
mistaheskoosseisusperekeskset
(peaasi, et käesooja ja IRL*-õnnelikku),
tervet, mõistvat,
ja paremat
uut aastat
meile kõigile!
__
*IRL - in real life (poliitilised seosed puuduvad!)




Sunday, December 27, 2020

Montezumaatiline vandenõuteooria.

 Mul on vandenõuteooria,

et Emake Maa

haub vandenõud

meist lahtisaamiseks,

alustades kõigist

vandenõuteoreetikutest,

kelle keerukad skeemid 

inimkonnalt raha välja petmiseks

ja valitsuste salaplaanidest

masside kontrollimiseks

ja inimeste haigekstegemiseks,

sest

selliste ideede kandmine

ja levitamine

on vandenõu

primaartasandil 

inimeste vastu,

tehes nende

tervise vastuvõtlikuks

kõigile

tiirastele

tõbedele,

keda on hoitud

inimkonna

vaktsineerijate poolt

näljapajukil.


Võidukal Montezumal

polnud ju võimalustki

rõugevaktsiini vastu võidelda...

Ave, COVID, mortituri te salutant!

Rinnus veganvendlus,

kõhul sikspekk, 

peas koos 

mulk ja süvariik,


nõnna uhke ja hää 

on

olla

antivaktsiin.


Wednesday, December 16, 2020

perpetuum

Kui pessimistlik minust.
Kunagi arvasin ma, 
et sellest poliitilisest 
puuslikukummardamisest ja sambakarnevalist
viisile  für Aljoša, 
jaburamamaks kui
esitajate surematu polk
ja
haoandjateks  
hallid 
kaasteelised
kellaviieteelaudkonnast,
olgu neid siis
3, kes joovad,
aga tasse pesta 
ei jõua, 
või 101,
või vähem,
või enam,
(üks tühi tass
ees või taga, 
sest see pole ju 
minu 
tassike teed,
kuigi, katel, sunnik,
on ühine,
ja sõimab 
sealjuures lakkamatult 
podisevat pada!)
enam
hullemaks
minna ei saa.
Kui pessimistlik minust!
Optimist minus
jälgib jäise
jälkusega
reibast
referendumireilendrit,
mille varje
jäädvustab 
tundliku pintsliga
koopaseinale 
Bernt Notke
kahe
katku vahele.
Ja sel lõppu
ei
näe
nagu
koduõppel,
ja sel lõppu
ei ... 

Monday, November 23, 2020

JÕULUTUNDETULEKUTUNNELILUUGI AVANEMINE


Mu jõulud tulevad sel aastal
tasa tasa
hüdraulilise tõstukiga
millel plingivad
oranžid vilkurid
kabinetiakna taha
üleelusuuruse
kollases kiivris
jõulutuletooja
haldusspetsialistpäkapikuga.
Aga,
laudate dominum!
- pühapäeval,
jah, sellel pühapäeval
on esimene advent,
tasa-tasa
tulevad ka
tillukesed sussipäkapikud
üle laia
lagedale
üle legokirjatud
vaipade,
eelmiste jõulude
sussimänguasjadele
komistades,
tasa-tasa,
sest
väikesed lapsed
magavad,
suured lapsed
mängivad arvutis
ja usuvad pigem
koroonapühi
kui
veidras,
habemega(?) maskis
jõuluvana.
NEGATIIVSET jõuluaaja algust,
ja kõigile positiivsetele
häid
paranemispühi,
mask ette,
ja jõuluks
koju!

Thursday, November 19, 2020

GAUDEAMUS! LAPSEPÕLVE SÜÜTUD, MURETUD...

Keskkoolilapsed või tudengid,
kõik nad teavad,
misasi on rebaste ristimine.

Gaudeamus igitur

Igasügisene hallide aegade
tudengielust tulnud traditsioon,
vana ja
iginoor. 

Post iucundam iuventutem

Õpetajatele traditsiooniliselt,
see traditsioon
ei olnud
sümpaatne. 

Post molestam senectutem

Kes kutsus seda repsimiseks,
kes retsimiseks.

Rööprähklemise multidimensionaalses
võimukoridoris
omandas mõiste
"repsimine"
elu tõmbetuultes
sootuks uue
värvikuue!

"Säh sulle
koolibussi!"
ütles Arno, kui autojuhiga
koolimajja jõudis...

aga  väikekooli direktor 
oli 
usalduse kaotuse tõttu
koolitoolide korruptiivse paigutamise pärast
vallamaja koosolekule
juba valla poolt 
vallandatud.

Vivat et /.../
et qui illam regit

Monday, November 2, 2020

Peatage referendum! Ma tahan maha minna.

Mu voodielu
on mu oma asi.

Riik, ära sekku,
ära vahi,
ära tühja küsi.

Ma selles avalikus ilmas
ei taha olla pinnuks
enese
ei avalikus
silmas.

Ma palun üht,
mu osa küsitlusekulust

las  saagu sissemakseks
sissetulekuta
lahutatud 
laste 
riigielatise fondi,
abiks-tuluks.


Friday, October 23, 2020

Tammsaare stigma

Kui Eestile oligi kombeks
joosta katri ja marti
kui santi,

siis
nüüd
sootuks
väljapeetum maneer 
on

tormata Andrest ja Pearut
kohtust kohtusse.



Saturday, September 26, 2020

OHVRIABI TAIMELAVA. PALUN EHITAME OHTLIKEKS ERIVAJADUSTEKS TEISE KASVUHOONE?

Me loome tugisüsteeme,
treenime täiskasvanuid märkama,
aitama,
hoolima, 
julgustama,
et märgata ja aidata
koduvägivalla ohvreid:
naisi, lapsi, mehi.

Me kulutame sellele aega,
raha,
pühendumust,
vabatahtlikku tööd. 
Jagame tunnustust ja hoolime.
Oleme uhked,
et suudame aidata. 
Oleme ennastsalgavalt tublid
ja head,
et me aitame.


AGA SAMAL AJAL
me räägime 
täiesti tavalistes lasteaedades
iga päev
kahe- ja viieaastastele,
et me kõik oleme sõbrad
ja me kõik oleme head
ja me anname andeks
ja me lepime ära
kui me riidleme,
või haiget saame
ja me vabandame
ja oleme sõbrad edasi!
Ja et
see omamoodi poiss
või tüdruk,
kes hoiab omaette,
ja ropendab,
ja lööb, ja lõhub
valimata, keda,
põhjust omamata,
ilma vähimagi kõhkluseta,
ette hoiatamata...
et 
ka tema on hea!
Ja me peame temaga kenasti mängima
ja me peame ütlema, et ta on hea
ja me peame KANNATAMA ÄRA
selle vägivalla,
mida ta meie peal asjatult tarvitab,
ja  kinnitama,
et tema on hea, 
ja meie teeme midagi valesti,
et tema meid lööb, ja lõhub,
et tema on hea,
ja meie mõistame, et ta on hea.
Teistmoodi hea.
Ja see on OKEI,
et ta vahel meid lööb
ja vahel sülitab
ja et ta nimetab meid sõnadega,
mille väljaütlemise eest
meie saame karistada...


Ja kõigi väikeste laste emad ja isad 
meie kodudes
peavad selle ära kannatama,
kui meie lastel on vahel sellest
erivajadustega lapse
headusest
põlv sinine,
või silm sinine
või nägu puruks kraabitud,
kui meie asjad on tahtlikult 
ära lõhutud
kui meie kasvavate minade pead
on ajupestud,
et see laps on hea
ja see vägivalla talumine on hea,
sest ta vabandab.
Ja teeb niimoodi
üha edasi ja edasi.
Sest ta on omamoodi ja hea.

MILLE PAGANA PÄRAST?
Ma saan aru,
et ka need lapsed on 
osa meie ühiskonnast
ja me peame neid aitama
ja õpetama toime tulema.

AGA ME EI SAA
ME EI VÕI
ME EI TOHI
õpetada väikestele tüdrukutele,
ja väikestele poistele,
tulevastele meestele
ja naistele,
isadele ja emadele,
et see löömine, ja lõhkumine
ja sülitamine 
ja ropendamine 
tuleb maha vaikida,
alla neelata 
ja ära kannatada,
sest ka see laps 
on ikkagi HEA?!?!?!?
Nii võrsuvad 
Ohvriabi kliendid,
kes on nõus taluma
maast-madalast
vägivalda,
seda mitte märkama,
sellest mitte välja tegema,
pidades 
selliseid inimesi
normaalsuseks
ja nende vägivalda
enese kallal
igapäevaseks normaalsuseks.

TÜDRUKUID EI LÖÖDA!
POISSE EI LÖÖDA.
KEDAGI EI LÖÖDA!

Erivajadustega valimatu lööja,
kelle tegemised väljuvad
kõrge kaarega
igapäevasest 
kontekstist,
sellise lööja koht 
ei ole 
kõigi teiste seas
tegutsemiseks,
päevast päeva, tunnist tundi,
et kõik teised ta
ära kannataksid,
enesest hoolimata,
ja süüd tundes,
et nad ikkagi saavad haiget
ja et ta ikkagi lööb
ja alandab.

Erivajadustega laps vajab abi ja tuge,
mitte ruumitäit permanentseid poksikotte,
kes kinnisilmi oma
enesealalhoidu 
ja eneseteavust alla suruvad.
 
Tuleb leida teine koht, teine tee
ja viis, tema aitamiseks,
nii
et tulevased emad ja isad
kasvaksid turvaliselt
ja ei peaks 
vägivaldset keskkonda normaalsuseks,
millega tuleb tahes-tahtmata leppida.

Saturday, September 5, 2020

Lahutusanatoomikumi patoloogi märkmed

Kui ühel on
teisele 
hinge minemiseks
vaja kahlamissaapaid
ja 
nad katavad oma näod
maskiga,
et mitte hingata sisse
üksteise valede auru,

et 

sellest hoovava õõva piisakesed
ei pritsiks
teineteise mõtteisse novitšokki 
paisates neid kooma...

Kui sõna "looma"
vabastab ihus
vaid 
looma: murdjalõhkujahammustaja ...

On siis,
kas on siis,
on tõeliselt vaja
 
üht lepitajat
või lapitajat
või appitajat
ja parvetäit nõustajaid-jõustajaid-jõllitajaid
sellele määritud linale,
millel näidatakse läbi
iga jõudejälgija enda
uinunud mõistuse loodud
stsenaariumi
üheperevaimuvägivaldset tõdejaõigust

läbi 

armuõite närbumise,
aja lehtede kärbumise,
varaste armuöökülmade
ja päevavaraste sõrmede...

või on targem
väärikalt vaikides 
taanduda

minnes
nagu haldjad
hallidesse sadamatesse
üle mere:
nagu Kalevipojad
Soome

ja 

põrgupiigad
Paganamaale,

lapsed 
las tulgu,
ja mingu:
kõik teed
viivad...

Rooma?



Saturday, July 25, 2020

VAHUSTATUD INFOÜHISKOND

Kui me kunagi lugesime
sadu mõtteid välja
väärikast vaikimisest,

siis

praeguses infomüras
otsin ma üht mõtet
tikutulega
nagu sukanõela
hiiglaslikust heinaküünist.

Kui me kunagi otsisime
sadade sõnade seast
seda üht ja õigeimat
et öelda,
mis mõlgub me meeles,

siis

praeguses keeles
me kirjutame
tuhandeid sõnu,
et keegi ei jõuaks
keegi ei küündiks,
keegi ei söandaks
nende seast leida
meie endi
mõtete mõõtmatut
mõtestamatut
mõttetut
tühjust
sõnade kaalutu oleku
koorma all,

SIIS

me ei teagi
kes me ise või teise jaoks oleme
või  söandame olla,

SIIS

me ei teagi
kas või mida me tunneme
või kas me oskame niimoodi tunda,

SIIS
me seisame iseendi sõnadevalingu all
küürus, lookas ja kookus
mõtted kortsus, närtsind ja kostund,

ja mõtleme
KUS on me koht

ja
MIKS me üldse oleme,

JUHUL KUI,
kui me selle
MIKSi
vandenõuteooriate, võrdlevalthalvustavatereligioonide, lamedamaalibateaduste, vaktsiinivastasuslaimukampaaniate, nigeeriakettkirjade, valimiskampaanialubaduste, maailmaparimatootereklaamide, nunnudekiisupiltide, iseenesevahustamispildiroosamannade, rämelahmivate vihkamisvalangute, hirmulonsuuredsilmadõhtusteõõvauudiste ...
lõpmatu rodu seest
nattipidi  kinni suudame
nabida.

KUHU
me teel oleme?
Google?

Sunday, June 28, 2020

aqua vitae

Sa tulid
äkki
nagu äiksevihm südasuvel
üle põuast
praguneva maa.

Sa tulid
äkki
võimsa valinguna
ja mu
kuumasnärtsiv hing lõi
kirkalt õitsema.

Sa tulid
äkki
üle valgekslöönud taeva
ja ujutasid
üle minu aia.

Sa tulid-jäid
mu ellu
selle südasuvel.
Sest hetkest
sündis
elupõline
oaas.

Sunday, June 21, 2020

Casus belli: Õnnelik lapsepõlv

Me lapsed on me rõõm ja õnn

nii armsad, rõõmsad, hellad...
Kui aga lahku läheb paar
ja pöördub eluteede kaar
siis lapsed tõmmatakse
teineteise
vöölt kui ülivõimsad relvad.
Saab rauda laotud jõhkralt
iga kuul,
ja iga dumdumsõna
tabab-tapab.
Lask lasu järel tabab
vastasele hinge,
relv peidab
oma mõtted-sõnad
vaikselt ära oma suult
ja lukku keerab hinge,
ka siis kui seespool
põrgukatel üle keeb
ja murdub kõrgepinge.
Relv ahastab ja üksinda
ta ennast endas
kaugemale
peidab,
see õrn ja sisemine pool
ses sõjas
kvantmuteerub
või siis
hinge heidab.

Pesausku

Su lapsepõlve turvalisel kodul
on
isa õlg katuseks
ja ema süli
vundamendiks

Su lapsepõlve turvalisel kodul
õed-vennad on
õites aiaks

Su lapsepõlve turvalisel kodul
ei ole ees ust
kust minnakse
minema
ja enam ei tulda

Su lapsepõlve turvalisel kodul
ei ole aknaid,
mille kardinate taga
elab
õõvastav
ahastamapanev vaikus

Su lapsepõlve turvalisel kodul
on kaks kätt
mis igal õhtul
unejuttu lugedes
tekki kohendavad
ja pead silitavad

Su lapsepõlve turvalisel kodul
on müürid
mis hoiavad Su
hinge
puhta
ja
silmad
säravad,

et ka Sinust saaks
suurest peast
ehitaja!

Monday, June 15, 2020

Sapere aude

Ma kõhklesin, kas anda
Sulle hing
või kõigest keha.

Ei Saatusele meeldinud
see plaan.
Ta seadis meie unelmate teele
õnneheina üles
reha.

Ja enne veel kui minu
sisemine kirglik
kõhklus lahenes

jäid Sina kolmandaga
oma naisel'
vahele.

Needmine

Sind oodanud ehk olen täna
vahest eile, kord ka  üle-
eilsel aastal.
Ma tunnistan, ei tähenda
see ootus  mulle kõike. Ega vähemat.

Las olla kirg ehk
kuum, ehk suisa laastav;
kord tardub aja igijäässe magma,
ja magama, kus ase südame,
basaldistunud leek.

Ma pole kerjaja! Hing minu,
uhke nagu saatan,
ei luba noolida
söeriismeid Sinu naise leelt.

Üks õhtu oli. Olin leebem.
Olid kauem.
Üks ämblik kudus võrku üle lae…
Su lumma väe ma murdsin,
puruks lõin su saua,
Sind pagendusse needsin! Meest,
kes kõnnib hilisõhtuil salavargsi
ja kujub öhe oma kuumad teod.
Ei minust saa su õhinaile arsti,
ei konkubiini,
ei diskreetset  armukest!

Ah käi kus kurat!,
parem sinna, kus Su naine. Ei
kuradilgi ole praegu Suga miskit teha…

Las leevendab su kehas
iha  kütnud paine
külm põhjatuul kes luusib
minu südame ja ukse taga. 

jälitustegevusetuse jälil

Maailm on jälgi täis - on jäljed kõigest kõikjal,
neid mõned jäljetuna jäljeelu jälgivad.
Hulk jälgi jäljelikult siia - sinna põikab,
kae jälgijaid, neist tosin jälgi jälgilt jälitab.

Mis järjepidev, jäljed jälgedesse järgi läevad!
Hulk jälgi jälgi jälgivad, siis omavahel ristuvad.
Neid ära jälita, kes jäljetuina eksiteele jäävad!
Ja hoidu jälgedest, mis teisi lihtsalt rikuvad.

Jälg-jäljelt jälitavad jäljed jälgi,
jälg-jäljelt jäljed jälgi järgivad.

Nii hääst kui jälgist jäljed jäävad järgi,
kord uued jäljed jälle vanad rajad pärivad.

kaamos

Su sügisest sälgatud suu
poetas minusse peni.
Oktoobrikuukuust
on ta ulgunud kevadeni.

Briljantne armastus

Poolsajand ja peale kümme…
Jõululaupäeva lumi.
“Teed tahad,
ma valan?”
“Lapse-lapse-lapsed tõid
linnast
küpsiseid.”
Vikerraadiost tütar
perega tervitab,
kahju, et
heast' enam ei kuule.
Briljantpulm,
see ongi elu
armastus.
Unelmad. Aeg.
Ja luule.

Sunday, June 14, 2020

EI elundlikule kõneviisile!

Jah, ma tean,
et mu nõrkus on kõrkus,
sest mu hing ihkab
valguse poole,
ja  ta küünib,
kus mõtete hõrkus
õitseb aiana
päikese poole.

Jah, ma tean ka kõiki
neid sõnu,
mis väetavad
puude juuri,
ja ka kõiki neid karvaseid
sõnu,
mis täidavad
tänavaruumi...

Olen valinud vabaduse
vaadata avasilmi
kogu ilma ilu,
labasust, tsirkust
täisvärvides, varjudes, kirkuses,
aga mitte
kui
pornofilmi.




PUUHING

Kui  Sa 
istutad oma 
koduhoovi
pikaealise puu,
hoiad, kasvatad kaitsed
ja kallistad teda
koos oma laste
ja lastelastega,
siis 
ühtaegu kallistad
sa kõiki oma 
lapselapse lapselapse 
lapselapse...(etc.)...lapsi
ja teisi
häid sugulashingi
üle aegade,
nii kaua
kui
püsib
Su puu
ja Su
sugupuu.
Oled ta
    j   u    u   r
                  e    s
                                .

Saturday, June 13, 2020

Oh, Jean Valjean...

Jean Valjean, Su
sõrmejäljed
on digitaalses kartoteegis reas.

Su karistusregister selgem
veel kui jäljed
mis tänavaile seatud
kaamerail
on peas.

Jean Valjean, Su
tühi tasku
pankrotihalduril
on ammu
kasutuseks sulet'.

Jean Valjean, Su
jalavõrustatud kodu
ka katseajal
väljapääsu ellu
suleb.

Jean Valjean,Su
lapsed
on vangistuse ajaks
antud hoolekande
kanda,
kui kunagi veel tagasi
neid tahad,
siis
kohtusse pead
avalduse andma.

Jean Valjean,
Sind pole enam!
Sul puudub tänapäevas
täielikult
müüdi väärtus.

Taasühiskonnastades
kinnipeetavaid
e-Jauvier nad
võlavõrku suleb:
sundrahad,
kulud,
makstud hüvitiste
koguväärtus.

Võid hõbedased küünlalajalad
kirikusse panna,
e-tänapäevas
armu see
ei anna.

Meie igapäevast kiirelu (vrd. kiirtoit, rööprähklemine, multitegum, ajaplaneerimine etc.) anna ...

Kui kõik on Sul aja taga,
siis
Su elu on aiataga.

Peamiseks mõtteks saab
leida üks auk,
aga mitte ajas,
et sinna
midagi
kiirtoiduna toppida,
vaid
auk selles aias,
et
hetkes elu sees
seista
ja
lilli noppida!


verbus dictum versus verbae digitalis

igal sõnal  on koht
ja kaal
igas hingetõmbes
on tõde.
Kõigub
kipakas tasakaal
vaikib kuld
ja kahvatab hõbe
tarkuse tilluke
kärbes
piriseb
otsinguämbliku
tumedas võrgus.

Kokku kleebitud lause-
lohede
läbimatu
läbinisti
kaalutu mass
tsunamina uputab.

Au haavamine on unund 
õigust unustada on õigeim,
ja me müüme enese maha!

ja me müüme end üha ja aina

kehadena ja hingetult
maha.

Ja me hinda üldse ei vaata.

Nii minnakse aiataha.


Õnneklausuur/meediapaast

Mu hommik on aastaid
alanud õdusalt,
lehe ja kohvitassiga.

Enam mitte.

Võrreldes uudiste
raevukat keemistemperatuuri
ja
vänget vihavingu,
on kohv külm
ja lahja,
välja arvatud siis,
kui
uute uudiste õõvas
ta kurku tõmmata.

Hommikuti
tõmban kardina eest.
Ei vaata postkasti poolegi
Ei ava raadiot,
vaatan sügiskaamost,
hoian teetassi
hellalt sõrmede vahel,
imetlen kollast lillemustrit

ja mu päevas
on kirkusenarmas.
Õnnelik olemise hetk.


Kivikalme surm

Kolm norni ketrasid
ja korrutasid
elulõnga
käis töö neil üha aastasadu,
võimalik, et tuhandeid...

Elulõngast,
elu heideist
põimus
norni nõiasõrmis
suur kirivaip
kus kätket'  aja lood...

Sai saagisaamahimus traktor
koiks
ses vaibas,
juhiks elulõngus.
Nii katkes elulõng,
ja haihtus heid.

Said põrmuks luud,
ja lood,
ja lugulaulud,
ja lõpu leidis
Rootsi
kuninga legend. 

Friday, June 12, 2020

Hitech Supercolor Technopolis

 Kui klaasist ja terasest Universumi
säravtäiuslikul serval
ei oleks
üht suurt,
korratut,
rohtunud servadega,
pruunika veega
pirakat porilompi,
milles ujuvad
terasaedade vahel
päiksepaneelide soojuses
kasvavate õrnharuldaste
potilillede
tuulde langenud
värvilised õielehed.
Lompi, mille pinnal
peegeldub taevas,
ja selle all
tuhanded klaasiruudud
tuhatkordse kordusega,
tuuleiilides virvendades
ja
selles porilombis
ei saaks
punaste kummikutega
plärtsida
ja roosade lastevarvastega
õnneliku lapsepõlve
püdelasse mutta kaevuda
ja
kivikesi visates
lugeda
rõõmsaid laineringe,
mis tekivad tuhandesilmssesse
peeglilinna,
panevad selle
lainetama
ja vaibuvad
energeetilise koherentsi olematusse...

Kui seda lompi seal
ei oleks,
oleks
maailm
palju vaesem,
nii
palju vaesem,
et seda ei saaks
enam sõnadesse panna,
sest
nende sõnade
tähendust
oma nahal
ei tunneks keegi,
ei mäletaks keegi
oma
tuhandeist silmist
ja tehnoloogiatest
hoolimata.

Kas siis mõttelend
polegi pegasus,
vaid rõõmus põrsake
eheda lombi poris?

Wednesday, June 3, 2020

MÖBIUSE HETK

Ühtaegu igavikuiidne
ja igavestinoor
on tee
all tammekaaresilla
üll õitsev
rohuroheline õieloor.
(uitmõte läbisõidul kevadisest Pootsist)

Thursday, March 26, 2020

KARANTIIN KÖÖGIS e. paranormaalne aktiivsus

Kes see kollab potte mööda,
kõnnib köögikappi mööda,
kiikab köögis külmikusse,
vaatab vaikselt sahtli sisse,
õhkab õkva õunakaussi,
käpa kratib kommidesse,
närib nurgas rosinaida,
kallab toosi suhkrut teesse,
tükisuhkru pistab põske,
kohviube kamalusse,
kuiva pastat karmanisse.
Tassib saagi tahatuppa,
nosib vaikse nohinaga.

Tuled kööki, süütad tuled:
tühjus kõikjalt vastu tuleb.



Friday, January 31, 2020

Quo vadis v. qui prodest?

Taome adrad mõõkadeks,
mõõgad kirvesteks,
kirved taome
hiide,
hiied laome
ahju,
kirikud
kirkaga
killustikuks,
mõtted
mõminal
mõttetusteks...

Mõttetud,
mida nendega teha,
nojah,
no
nemad,
pistame püünele!
kõrge kaarega
kõnet laskma,
uusi atru mõõkadeks
kihutama,
mõõku kirvesteks
taguma
kirveid puusüüse
raiuma...
Süü,
see puusüü
on
süü
meie
sündimata
südametel,
elamata eludel,
põrmustatud
põlislaantes:

Olla nõnda on
uhke ja
hä-
vit-
a-
v
.
Eesti asi,
me Nokia
me põhjakotkaste pesapuude,
me samblasülede,
me marjalaante,
me metsiste mängupaikade
Auschwitz.

Quo vadis?
v.
Qui prodest?