summa summarum.

Õnneelevant  õuele sammub,  

kui mammutid kummutisahtlis

virtuaalreaalsuses

kütitud

nülitud,

tükeldatud..

Küttidel

silmad KISsis

pärani lahti,

par EXELlanced

praktikas,

40 tundi nädalas

400 lahendit aastas!

Mõista-mõista - pealt inimkarvaline, seest ..?

Mida on valdavalt täis meie mälud?

Jurist: Kaasuseid? Paragrahve?

Terapeut: Mälupilte? Õnnelikke hetki?

Kirjanik: Tsitaate ja narratiive, 

sõnamaastikke, mõttehoovusi

lootusetusekriise ja loovusi?

Altveetu:Vihkamist, vimma ja vaenamist

neimahimu ja hirmu?

Hallikskulunud nemad: Odavmüükide klantsi,

millest kuupajuk kujuda?

Üksik(van)emad: Laste lärmi, naeru ja viha?

Üksikvallatud: aju/silmipimestavat suguiha?

Mida kõik on täis meie mälud

hallkurrulises ajus,

mis talletab kõike ses

allikas,

kus kooshoidvaks  ühendiks

H20,

sama vesi,

mille kallastel

mu suguvõsade külas

sünnivad-kasvavad-surevad

hõbelehised leinapajud.

Lipp lipi pea, bitt biti peal, eestluse geenivaramu registratuuri...

Need pidupäevakilud 
musta leiva,

mustikate ja ja vahukoorega

kihiti kama, 

karaski, kaerakile,

hapupiima ja

hapukapsaga...

DNAs põimunud

taani ja rootsi, 

poola ja

leedu,

ugrid uuralite tagant,

säilenõtkemaid slaavlasigi

Vjatško geenidest

sattub sekka.

 

UNESCO WHC

suitsunud sauna,

kuhu tited toodi

küll kurelt  küll kuralt,

kapsamaalt ja

titekivide alt..

Lehed vihalt

kleepuvad nahale

millelt voolab

sajandite orjaikke higi

/loodame, et sovjetluse

me higistasime saunas välja/.

Selle va popsiauna alla on maet'
viikingimõõk ja hõbedapott,
kukkur rootsi kuninga 

kulda,
kuid 

musta leiva iidne retsept
on teradest külvitud mulda.

Must leivapurune kuub,

Serv narmendund' tõrva ja takkudesse,

katab

kurjad ja helged mõtted

ühe koreda koega,

tulles pihku suruma kätt,

mille aastasadade põllutöö mõhnad 

on kuhtunud

klõbistamisest juhtmestunud

digihigiste peopesade rakkudesse.

MIS ON MEIL MUUTUND? e. tões ja õiguses loodud peremudelite taak

Pearu ja Andres koos õndsalt

ihalesid üht surnud naist.

Õigussõdades, kõrtsis ja kõntsas 

ei hoolind nad elavaist.

Ühel askeldas lambasihver,

teisel talla all karja-Mari -

kättesaamatult hõljus ne üle

õndsa helehäel-Krõõda vari. 

Nad peksid ja sõimasid lapsi,

naisi tõukasid endast ära,

laste silme all elajaid tapsid

kõik üksühe kiusu pärast. 

No mida me õpime sellest,

kui issanda päike läind looja,

mida õpime meestelt nendelt:

heldust, lepitust, hingesooja?

Lapsed kombe said pageda kodust,

kui täitus neil viimane mõõt,

väärkoheldud naisi sai rodu,

sealhulgas ka tööstsurnud Krõõt...

Praegu Pearul sihvrit ei passi

tuua üldsegi altari ette
Andres hommikust õhtuni rassib,

peret naisele lükates ette.

Nad kõrtsitand, kaklend ja praalind

purjuspäi rallind külade vahel,

siis, nahistand valmis paar titte,

DNA-d testind  kohtusaalis.

Eks Pearul, tal on must Bemar

lubadeta ta paarutab ringi, 

Andres liising-New Hollandi heedri

vihast keerab kraavi peal plindri...

Üksühele ära pannes

saab sada komöödiafilmi,

neist ühtki ei näidata Cannes's,

pered pakku saand mahalöödsilmi...

Nüüd alles need saagad saand tuure 

aastakümneid on söödetud ette:

tões ja õiguses eestluse juured:

eided vait, lapsed vakka, vits vette...

My name is Lambiste. Jamas Lambiste.

Ta pilgutab jahmunult silma:

kuis kesapõllule sattus?!

Siis guugltransleidib ilusaks ilma

pakub päiksel' tormi eest katust.

Ta tulistab, teadagi, puusalt:

iga lasuga kümnesse tabab,

ta tohmakaid tuuseldab tuusalt

rabamurakad jalustki rabab...

Ta elab Nigeerias, Laoses

sõdib Malis ja Afganistanis.

Ta elu on alati kaoses,

ja säästud on seilamas paadis.

Ta leiab su alati üles,

kingib Facbookis lilli ja armub

ta sõnades kannab sind süles,

siis elumuredes tardub.

Ja ainult Sina! saad päästa

ta elu, ta au ja ta säästud,

selleks pandi vaid vara ja maja

viska tulle viimsedki laastud!

Ta saadab sul Idamaa aarded

ja lahinguis kogutud säästud,

et olla 105-s ta  naine:

pankrotistund, unustet, rääsund...

PEREARMUMÄRGIKOEKIRJAMUSTRILEHT

nornisõrmiste memmede 

põrmuhirmune puudutus

kulunud kaltsuvaiba lõimedes

kitsal tolmusel koridoripõrandal

suubumas aegade halluse

algusse

DNAkoekirjalised

katkenud, jätkatud, sõlmitud

kaltsuvaiba kalligraafiline joon

kulgeb katkematult

all 

klaasist ja raudbetoonist 

toon-toonis mustade 

lagede palkide alt

püstkojateravikest

laugetest lagendikest

üle

lagede alla, mis võlvitud

koopakujuni.

Aegade käilakujuks

Su enese nägu peeglis

kuni ses reas

tuleb järgmine

krimpsus, punane näoke

mis kasvab ja õitseb Sust üle

kuni saad 

ajajäljelise

sõlmelise näo

koridoripõranda lõimes,

kuhu ehk kunagi

harvhardunult  astub 

mälestuste jäljeküttide

sugupuukallistajate

vastuvõtuküpsised krõbistav

otsingujalajälg

esivaan...

depresseeritu rehabilitatsiooniprogramm

Hingel uks,

uksel hing,

hingel ling

heaolu koomas

mõtteid poomas

kainust kaugusse joomas,

mälusse süüvides

ses sügavustes voolab

Styxist ümber sündind Amazonas.

Ta kaldail vihmametsadesse mattund

tuhat väljasurnud

rõõmutsivilisatsiooni linna -

sinna

on vahel harva

ehmatusest eksil

Uskumatu Toomas,

eksiilis unemaastikuilt

eksortsismi käigus välja aetud

unelma

reaalsusest puretud eksoskeletti

vangistatud metsikumast

metsistunud peajalgse

alge:

me metsik jumal

meis endis

ürgvalvel,

et vihmametsades ei

algaks

röövarheoloogiline

valiklageraie,

et tähtaegselt

esitatud saaks

meis iga teismeline vaie,

mis ründab

ilmakorda

omakorda

saates kuule,

raketikütuseks

on segus sajatus ja luule.

KOLM ON ...

Kolm tilka verd
ma andsin doonorina,
kolm tilka sülge
sai koroonatestile,

kolm tilka higi

valasin bitcoinibuuma,
kolm tilka pigi

annetan pankrotile.

Kolm karvast ja

tsenseerimata sõna

ma võimu suunas ikka

teele lähetan

Kolm õrna elutähtsat sõna -

mis olid need?

Sa vanapagan,

vat neid 

küll

ei mäleta..

ÄRASPIDIKÄRAJAD

 

Muiste,
tuldi kokku ajamata, 
ajamata asja pärast
tapeluse vältimiseks
veritasu valla päästmata
selgust saama

Tuna
tuldi kokku ajamata
lauldi ja oldi valmis taplema
vabaduse eest 
lubati vere hinda 
ja
kartulikooregurmeed.

Täna
tulda ei kokku asja pärast,
tullakse asjade ajamise vastu,
tapeldakse ja kisutakse -
kakukullide hordid 
siniste akende taga
mardustena kriiskamas,
piltide silmnägudesse sülgamas,
maskid ees ja 
ise seal sees
kehatuina
näotuina
teotuina
teotamas...
E-hee.

Linnuristipäevatohtlased

Me kempleme oma tõega
ja hoiame kinni kõrvu

maailma me määrime nõega

ja ihkame mõttes mõrvu.

Me kompleme enese tundeid
ja liigselt usume taju

mis nautleb vaid pinnavirveid

mürapõhises klikisajus.

Me krahname lolluse haavus

ja sülgame vermeis pihku:

Püha Tõde kui Maltsvet saabub

tuues imetuudaimimarjadetilku.

Ja me süda on suletud puuris

ja nutab kesk raiesmikke

ja me laulame meediaklausuuris

kesk kullatud pimesikke.

Ja me seesmine lapselik mina

pageks Nukitsamehena laande,

ümber ületarbimislina

kannul autosidkummardav aadel.

JURISMUSPRUUDENTS

Corpus Iuris on tunnete seek,

sõnasendiveeretajate salaühing,

teooriapõhiste loitsude

paragrahviks vermimise

töökoda,

kus loba

ja õhinapõhisust

eitatakse,

ehitatakse

õhukeste ridade kohale

ladina vispliga vahustatud

õhkõhukesi virtuaalkatedraale,

mille lennukad

praktikad ja

kõikehõlmavate 

kommentaaride kaared

kõrguvad

Toomemäel,

Toompeal... 

Ja õiguse allikas

voolab välja

tavaõiguse kitsast sängist

üle europaradigmade

unustamata me

ugrimugrijuuri,

mis 

nähtamatu punase tindiga

on joonistatud

igasse lepingusse

et talupojatarkus

saaks maltsana jaurata

maarjamaakaskede 

paragrahvideks põimuvate 

tüvede vahel

joostes

Andrest ja Pearu

kohtust kohtusse

õõvasel õhinal

otsimaks

õiguse Püha Graali -

igaühele oma 

objektiivset
kõikevõitvat tõde

läbi 

pisikese subjektiivse

negatiivi:

uks

Üks(+)kõiksusest, 

millele prõmmivad

Vesipruul ja Tatikas

pilluvad

üle klikijanuse pealkirjaaia

kommentaaride kõngenud peni

neljanda astme sõnasõjalevelil

ühiskondliku ventiili aurupilves...

PÕUAÕUN

Põuaõunte pakatavas punas
pilgeni on päiksepaistepattu,

põsel õhetava ehalooja kumast

õrnalt-õrritavalt 

läbi vappub

tulevikutalve

tuudaimmaigulise

nälja ette näpistavat luna

keset kõrgpandeemiliselt 

kahvatuvat katku.

A-SOTSIAALMEEDIASTAAR ekskrementaalfilosoofiateaduskonnast

Sotsiaalmeedias on
oma asotsiaalid.
Neid puudutada keegi
eriti ei tihka.
Ei ole kindel, mida nende
aju ihkab,
ent kindel on,
et see, mis ajust väljub,
Anti-Midastes
surmtõsikindlat
on 

muteerunud
fekaaliks. 

UUDIS- ja UNARSÕNADE E-ristatud E-LU

Esimene vasikas

ei taha aia taha minna,

ta läeb nutiseadmesse

ja reloadib, apdeidib, apgreidib,

siis salvestub sinna,

instas end imetleb,

messeris chatib,

discordis ühendab

kõigi maade gamervasikaid, 

kes

igavestiõitsevaid võililli

levelite kaupa 

konsumeerides

kasvavad

e-koolis, 

ja kodudes  e-leviteerides,

reaalsust ja igavust

e-limineerides.

E-elu  e-esm2rgid

uhked ja  normis - 

kasvada vihaseks

unicorniks.

Pesausku

Su lapsepõlve turvalisel kodul
on
isa õlg katuseks
ja ema süli
vundamendiks

Su lapsepõlve turvalisel kodul
õed-vennad on
õites aiaks

Su lapsepõlve turvalisel kodul
ei ole ees ust
kust minnakse
minema
ja enam ei tulda

Su lapsepõlve turvalisel kodul
ei ole aknaid,
mille kardinate taga
elab
õõvastav
ahastamapanev vaikus

Su lapsepõlve turvalisel kodul
on kaks kätt
mis igal õhtul
unejuttu lugedes
tekki kohendavad
ja pead silitavad

Su lapsepõlve turvalisel kodul
on müürid
mis hoiavad Su
hinge
puhta
ja
silmad
säravad,

et ka Sinust saaks
suurest peast
ehitaja!

PUUHING

Kui  Sa 

istutad oma 

koduhoovi

pikaealise puu,

hoiad, kasvatad kaitsed

ja kallistad teda

koos oma laste

ja lastelastega,

siis 

ühtaegu kallistad

sa kõiki oma 
lapselapse lapselapse 
lapselapse...(etc.)...lapsi

ja teisi

häid sugulashingi

üle aegade,

nii kaua

kui

püsib

Su puu

ja Su

sugupuu.

Oled ta

    j   u    u   r

                  e    s

                                .

Oh, Jean Valjean...

Jean Valjean, Su
sõrmejäljed
on digitaalses kartoteegis reas.

Su karistusregister selgem
veel kui jäljed
mis tänavaile seatud
kaamerail
on peas.

Jean Valjean, Su
tühi tasku
pankrotihalduril
on ammu
kasutuseks sulet'.

Jean Valjean, Su
jalavõrustatud kodu
ka katseajal
väljapääsu ellu
suleb.

Jean Valjean,Su
lapsed
on vangistuse ajaks
antud hoolekande
kanda,
kui kunagi veel tagasi
neid tahad,
siis
kohtusse pead
avalduse andma.

Jean Valjean,
Sind pole enam!
Sul puudub tänapäevas
täielikult
müüdi väärtus.

Taasühiskonnastades
kinnipeetavaid
e-Jauvier nad
võlavõrku suleb:
sundrahad,
kulud,
makstud hüvitiste
koguväärtus.

Võid hõbedased küünlalajalad
kirikusse panna,
e-tänapäevas
armu see
ei anna.

verbus dictum versus verbae digitalis

igal sõnal  on koht
ja kaal
igas hingetõmbes
on tõde.
Kõigub
kipakas tasakaal
vaikib kuld
ja kahvatab hõbe
tarkuse tilluke
kärbes
piriseb
otsinguämbliku
tumedas võrgus.

Kokku kleebitud lause-
lohede
läbimatu
läbinisti
kaalutu mass
tsunamina uputab.

Au haavamine on unund 
õigust unustada on õigeim,
ja me müüme enese maha!

ja me müüme end üha ja aina
kehadena ja hingetult
maha.

Ja me hinda üldse ei vaata.
Nii minnakse aiataha.

Kivikalme surm

Kolm norni ketrasid
ja korrutasid
elulõnga
käis töö neil üha aastasadu,
võimalik, et tuhandeid...

Elulõngast,
elu heideist
põimus
norni nõiasõrmis
suur kirivaip
kus kätket'  aja lood...

Sai saagisaamahimus traktor
koiks
ses vaibas,
juhiks elulõngus.
Nii katkes elulõng,
ja haihtus heid.

Said põrmuks luud,
ja lood,
ja lugulaulud,
ja lõpu leidis
Rootsi
kuninga legend. 

KARANTIIN KÖÖGIS e. paranormaalne aktiivsus

Kes see kollab potte mööda,
kõnnib köögikappi mööda,
kiikab köögis külmikusse,
vaatab vaikselt sahtli sisse,
õhkab õkva õunakaussi,
käpa kratib kommidesse,
närib nurgas rosinaida,
kallab toosi suhkrut teesse,
tükisuhkru pistab põske,
kohviube kamalusse,
kuiva pastat karmanisse.
Tassib saagi tahatuppa,
nosib vaikse nohinaga.

Tuled kööki, süütad tuled:
tühjus kõikjalt vastu tuleb.