headread

Ehteestlaslikult me 

ei oska öelda head

on nõnda palju lihtsam 

kaevelda,

mis puudub:

Noh, puudub see,

et miskit pole puudu

ja olemine on

OK,

või tegelikult 

OK ruudus!

ADVENDILUMI

Maaema laotab valge lumelina

advendiajaks üle 

musta,

üle sinise ja valge

üle tuhatvarjundlise halla mõtete

üle taudide ja frustra-

ja muud tsioonide

ja üle piiride ja traadist tõkete.

Maaema kutsub korrale

ja unne

me ülekuumenenud

kobrutavad kõrbend

rahujanust sõjahullund

meeletormid...

All lumesuleteki maailm

tundub helgem

ja unes selginevad

tajud mustjasmornid.

Aeg veereb omasoodu

pimeduse rüpes

ta lõime

väsimatult keerutavad

nornid..

Ja valgus tuleb-tuleb-tuleb:

ta

sünnib

süü-, süstipaanika-

ja sõimuvaba

sõime!

Party after HAPPILYEVERAFTER

igast keskeakriisist tahaks ju

tulla välja

erakordselt kütkestava

ja ülemõistuse targa naisena

šampanjaklaas näpus

James Bondi käevangus,

šikk, üleolev,

natuke ninakalt

armunud

iseenesesse ja maailma!

Ärgates

vaatab tegelikkus

torssis mutti

marssimas õlal ja käes

sada käe-ja poekotti,

kristallkingakesed kulunud 

kontsata kottadeks,

olles

uhkelt ja häält

maa täitnud lastega,

keldri moosidega,

pühapäevahommikud pannkookidega,

õhtud õppetükkide,

nädalad kodu-ja kaug-

ja täiend- ja elukestva

e- ja e-vaba 

kontakti ja -taktitu 

õppega,

nädalavahetused

unetuse kadrilliga, mille 

lõpmatus reas

hirmuäratava tolmuimeja,

täitmatu pesumasina

ja

torssis triikraua,

huugava pliidi,

ahjusküpseva piruka, 

nuriseva nõudepesumasina

vahel

tuleks leida aeg,

(kvaliteet!)

iseendale...

Hea meel, kui hing

niipalju sees,

et 

ennast selles sagas

kasvõi hetkeks

aega 

peeglis

hommikuti

tervitada.

Las peegel pealegi

olla 

kõver,

peaasi, et

hoiab 

kaaluta

olekut!

PEREARMUMÄRGIKOEKIRJAMUSTRILEHT

nornisõrmiste memmede 

põrmuhirmune puudutus

kulunud kaltsuvaiba lõimedes

kitsal tolmusel koridoripõrandal

suubumas aegade halluse

algusse

DNAkoekirjalised

katkenud, jätkatud, sõlmitud

kaltsuvaiba kalligraafiline joon

kulgeb katkematult

all 

klaasist ja raudbetoonist 

toon-toonis mustade 

lagede palkide alt

püstkojateravikest

laugetest lagendikest

üle

lagede alla, mis võlvitud

koopakujuni.

Aegade käilakujuks

Su enese nägu peeglis

kuni ses reas

tuleb järgmine

krimpsus, punane näoke

mis kasvab ja õitseb Sust üle

kuni saad 

ajajäljelise

sõlmelise näo

koridoripõranda lõimes,

kuhu ehk kunagi

harvhardunult  astub 

mälestuste jäljeküttide

sugupuukallistajate

vastuvõtuküpsised krõbistav

otsingujalajälg

esivaan...

öövarjudes

ööliblikad tahavad tuppa

neid külm ja nälg ajab taga

ööliblikad tahavad tuppa

ja tunglevad klaaside taga.

ööliblikad börsi ei väisa

valgust rahas või puudes ei loe -

teispoolsuses polegi soe.

Ööliblikad kujuvad öhe

mõrk-karuse ehkupeal näiva -

kõhtu pekslema  

me neid ei oota,

ei praegu, 

ei vahetevahel.

Tuppa tungides moonduvad loomaks,

kes katkub ja katab me olnu,

kiskjal meelte jaoks valmis on ahel,

lõksud võõrad ja halastamatud,

öhe kätketud nooled ja noodad,

neimad, rõõnad, mahasalatud patud...

ja .. nad varjavad meie eest lambi ...

ja

viivlevad lävepakul,

ja nad tiirlevad

mõtete vahel 

ja

nad lahkuvad

koidiku hakul...

sügissonaat

Hall hommikune maas, 
veel roosid ärkamas on härmakatte embusest
ja saabuv talvekülm ei ole hiljukesi
veel näpistanud ära
viimseid õisi
suve soojast lembusest.

Veel tõused uneuduliblikana lendu,
mõtteõite nektarist
veel suudad võtta sõõmu
rõõmu.

Ehk tiivad võtaksid
veel seekord
mõlemaid meid
kanda 

üles.

Üksnes

üles,

taeva poole 

ü

l

e

.

.

.

depresseeritu rehabilitatsiooniprogramm

Hingel uks,

uksel hing,

hingel ling

heaolu koomas

mõtteid poomas

kainust kaugusse joomas,

mälusse süüvides

ses sügavustes voolab

Styxist ümber sündind Amazonas.

Ta kaldail vihmametsadesse mattund

tuhat väljasurnud

rõõmutsivilisatsiooni linna -

sinna

on vahel harva

ehmatusest eksil

Uskumatu Toomas,

eksiilis unemaastikuilt

eksortsismi käigus välja aetud

unelma

reaalsusest puretud eksoskeletti

vangistatud metsikumast

metsistunud peajalgse

alge:

me metsik jumal

meis endis

ürgvalvel,

et vihmametsades ei

algaks

röövarheoloogiline

valiklageraie,

et tähtaegselt

esitatud saaks

meis iga teismeline vaie,

mis ründab

ilmakorda

omakorda

saates kuule,

raketikütuseks

on segus sajatus ja luule.

vaimujõud

 ... ja nad tulevad varjudest üles

ja neis vere vägi on anda,

nad tulevad küünlatules

turmamäge Sust minema kandma,

et kajaks ja kestaks see elu

mis nemad on Sinule andnud,

et sa jaksaksid ülesmäge

viia kõik,

mida nemadki kandnud...