Linnuristipäevatohtlased

Me kempleme oma tõega
ja hoiame kinni kõrvu

maailma me määrime nõega

ja ihkame mõttes mõrvu.

Me kompleme enese tundeid
ja liigselt usume taju

mis nautleb vaid pinnavirveid

mürapõhises klikisajus.

Me krahname lolluse haavus

ja sülgame vermeis pihku:

Püha Tõde kui Maltsvet saabub

tuues imetuudaimimarjadetilku.

Ja me süda on suletud puuris

ja nutab kesk raiesmikke

ja me laulame meediaklausuuris

kesk kullatud pimesikke.

Ja me seesmine lapselik mina

pageks Nukitsamehena laande,

ümber ületarbimislina

kannul autosidkummardav aadel.

keskeakriis

Su  mõtete Munchilik karje

me tunnete keskpäevalael,

mu südame pilkane pimedus

milles viimane lõoke

meeleheidikuna

püüab aimata,

kas on veel

hommikut...

Su öökull

huikab üha

me ängistet sängis,

meie,

libanotid,

oleme olenemata

me süüst

üdini

väärispuitunud:

peitunud 

iseenese padrikutesse

hooldusraide eest

kesk energiatimevat võsa

ilma villemiteta

ilma

ilmata

ilmatus

laiuses,

Yggdrasili laastudes,

üksüheta

ühteta

ühisosata

ühtimissoovita

sootuks

soostunud

armuallikate

armkoes.

Koelmud on koolend,

koolmekohti

keegi enam ei adu.

Aovalevas valedesadus

jalutab jalutu

leidmata

leidmata radu.

Kesk kadu

üks madu

lookleb

lootusetuse

kahelehises 

ristikheinas...

JURISMUSPRUUDENTS

Corpus Iuris on tunnete seek,

sõnasendiveeretajate salaühing,

teooriapõhiste loitsude

paragrahviks vermimise

töökoda,

kus loba

ja õhinapõhisust

eitatakse,

ehitatakse

õhukeste ridade kohale

ladina vispliga vahustatud

õhkõhukesi virtuaalkatedraale,

mille lennukad

praktikad ja

kõikehõlmavate 

kommentaaride kaared

kõrguvad

Toomemäel,

Toompeal... 

Ja õiguse allikas

voolab välja

tavaõiguse kitsast sängist

üle europaradigmade

unustamata me

ugrimugrijuuri,

mis 

nähtamatu punase tindiga

on joonistatud

igasse lepingusse

et talupojatarkus

saaks maltsana jaurata

maarjamaakaskede 

paragrahvideks põimuvate 

tüvede vahel

joostes

Andrest ja Pearu

kohtust kohtusse

õõvasel õhinal

otsimaks

õiguse Püha Graali -

igaühele oma 

objektiivset
kõikevõitvat tõde

läbi 

pisikese subjektiivse

negatiivi:

uks

Üks(+)kõiksusest, 

millele prõmmivad

Vesipruul ja Tatikas

pilluvad

üle klikijanuse pealkirjaaia

kommentaaride kõngenud peni

neljanda astme sõnasõjalevelil

ühiskondliku ventiili aurupilves...

võitu või ...

Kas kaal
saab sellest kaotust või võitu,
kui võitu on võicroissant
ja hummusevõiku?

PÕUAÕUN

Põuaõunte pakatavas punas
pilgeni on päiksepaistepattu,

põsel õhetava ehalooja kumast

õrnalt-õrritavalt 

läbi vappub

tulevikutalve

tuudaimmaigulise

nälja ette näpistavat luna

keset kõrgpandeemiliselt 

kahvatuvat katku.

Idüllimurdja

Mees, viimseks ohumärgiks on,
kui Sinu koduhaldja silmis
ühtäkki lõikav laser vilkumas
kui võikas ulmefilmis.

Ja naine, kullake,
kui mehe paned
sõnadega

lapse kombel nurka,
siis tema jaoks
sind lõpuks
katab tihe

tõreduse
burka.

Nii lihtne jalaga
on lüüa üha uued
uksed lahti:
küll pärast neid
siis kohtus 

paugutab,
see, 

kellel selleks mahti!