summa summarum.

Õnneelevant  õuele sammub,  

kui mammutid kummutisahtlis

virtuaalreaalsuses

kütitud

nülitud,

tükeldatud..

Küttidel

silmad KISsis

pärani lahti,

par EXELlanced

praktikas,

40 tundi nädalas

400 lahendit aastas!

ACE OF HEARTS

White burning heart 
is buried cold in snow...

 

but 

inside is the flame 

still red and 

burning on the hold...

 

Mõista-mõista - pealt inimkarvaline, seest ..?

Mida on valdavalt täis meie mälud?

Jurist: Kaasuseid? Paragrahve?

Terapeut: Mälupilte? Õnnelikke hetki?

Kirjanik: Tsitaate ja narratiive, 

sõnamaastikke, mõttehoovusi

lootusetusekriise ja loovusi?

Altveetu:Vihkamist, vimma ja vaenamist

neimahimu ja hirmu?

Hallikskulunud nemad: Odavmüükide klantsi,

millest kuupajuk kujuda?

Üksik(van)emad: Laste lärmi, naeru ja viha?

Üksikvallatud: aju/silmipimestavat suguiha?

Mida kõik on täis meie mälud

hallkurrulises ajus,

mis talletab kõike ses

allikas,

kus kooshoidvaks  ühendiks

H20,

sama vesi,

mille kallastel

mu suguvõsade külas

sünnivad-kasvavad-surevad

hõbelehised leinapajud.

Heart of the terrier

 Morning on the beach. 

The path of water and sky, full of joy!

My heart is black,

on four paws,

wiggling its

pencil-tail.

My heart is filled with

unconditional love,

acceptance,

loyality

and happiness

whenever I look, call or touch it.

I let these paws thread joyously

in my dreams, 

I let it lick my sorrow

off my hands and soul.

I let it have 

the last bite of my food.

I let it have my lap,

my bed, my blanket,

my early morning and late night walks.

He is the purest form of heart

I can ever dream of,

ever ask for.

My MT.

ÕPETLIKUD KUIDAS-JUTUD.

Läksin sinna, eiteakuhu,

öeldi, et seal kõik on PRO!

Tegin seda, eiteamida,

pole hullu, see on proov!

Esmaspäeval tulen tööle,

ootab plaan, võib-olla PRO.

Elu nagu muinasjutus,

ikka jätkub uudset võlu,

käkaskaela töises rutus,

pro ja statt meil lehvib õlul - meil on PLAN ja see on PRO!

VIIVUVIRVE

Virvatuli laternas

videvikuviivul,

kus õhtul on õlul

öösinine keep,

peegeldus klaasil

keskpäevases melus,

paus keskustelus,

õrn pragu ses vaasis,

mis minetab vee

neilt lilledelt

mida

sinna ei tooda,

kui õhtul on õlul

öösinine keep

tulilinnusulise kraega.

Meri peegeldus taevas,

lained uhtusid üle veepeeglis liiva

kui vabadus, mis tuleb ja valdab 

ja on kõikjal,

ja peegeldab valgust

ja on valguses -

on valgus ja valdus

ja valgus...

Meri voogab mu hinge 

oma kahe peegliga

liival ja taevas.

Olen õnnelik

ja vaba

ja mu hing mühab merega kaasa

Ja nendes hetkedes 

olen ma kõikjal 

ja üks

ja ma voogan

maailmaga kaasa

ja ma ei taha

sealt

maha minna.

Lipp lipi pea, bitt biti peal, eestluse geenivaramu registratuuri...

Need pidupäevakilud 
musta leiva,

mustikate ja ja vahukoorega

kihiti kama, 

karaski, kaerakile,

hapupiima ja

hapukapsaga...

DNAs põimunud

taani ja rootsi, 

poola ja

leedu,

ugrid uuralite tagant,

säilenõtkemaid slaavlasigi

Vjatško geenidest

sattub sekka.

 

UNESCO WHC

suitsunud sauna,

kuhu tited toodi

küll kurelt  küll kuralt,

kapsamaalt ja

titekivide alt..

Lehed vihalt

kleepuvad nahale

millelt voolab

sajandite orjaikke higi

/loodame, et sovjetluse

me higistasime saunas välja/.

Selle va popsiauna alla on maet'
viikingimõõk ja hõbedapott,
kukkur rootsi kuninga 

kulda,
kuid 

musta leiva iidne retsept
on teradest külvitud mulda.

Must leivapurune kuub,

Serv narmendund' tõrva ja takkudesse,

katab

kurjad ja helged mõtted

ühe koreda koega,

tulles pihku suruma kätt,

mille aastasadade põllutöö mõhnad 

on kuhtunud

klõbistamisest juhtmestunud

digihigiste peopesade rakkudesse.

Inimene on huntlind

Tihased tuunivad trillereis

kevade intensiivsust,

tänavail on täiused 

ja tühjused

segiläbi.

Tutvumistemplite virtuaalvõlvkaared 

on 

korraga pilgeni täis

võõraid vereproove,

pakendadud 

võltsnaeratustesse,

nokatsitesse,

kunstpleegitatud lokkidesse,

turbanitesse,

tübeteikadesse,

kiilaspäisusse

ja tühisilmsusse,

mis upub kirjavigadesse,

pannes silmad nutma

ortograafilise siniverepisaraid.

Mõttemaailma defitsiit

läikkrõbisevais pakendeis,

sisutühjus pole limiiit,

sest selles saab vabalt 

peavoolus voolata 

piiritus.

Hingehundi üksildane ulg

põimub tihastrillerdustega

kuldnokkadest täitunud

pesakasti all,

neil on helesiniste munade

ilmaletoomisega

nii kiire

et hetke eksistentsiaalsus

pole isegi küsimus.

Avius errat saepe animus.

MEIE ARGIPÄEVAST SKANDAALI....

Aga kõikide kraakluste kiuste

me oleme mesilaspere,

kes üldse hoidmata ühte,

ei lenda ei maal ega merel.

Me lillesidet ei võta

vaid raksame elu tuld

liivakastide sõnasõtta,

kui me jalge all põleb muld.

Ja me meeletu tühisumin

ei täida tühjenend kärge,

kui me eetris on tühjusekumin

kuhu pritsime sappi kui kirge.

Esiisade Eedeni aiad

müüme maha ja tarastame,

laastutuld teeme uhkelt ja laialt,

selle laste käest varastame.

Ja me ikka üldse ei adu

mis milleks ja kuhu on loodud,

uhkab ahnus, kui kullasadu

aknast kilgendab omasoodu...

aga 

üle kõikide kraakluste ikka

me oleme mesilaspere,

kes lendab vaid hoides ühte

üle aja- ja ilmamere.