Tenebrae dementia

ürgpimedusse turpudes

igitigedust kiirgav

dementsus

on must auk

enese ja

lähedaste eneseteadvuses,

neelab armastuse,

kiirgab A-O meeleheitelaineid

ühest üheksani

(seitsmes ei ole suurem ega sisukam).

Pimedus kestab ka

koidust ehani,

kellalöökide loendamisest

saab numbrite sõelumine

osa kukub läbi aukude

ja osa unub sootuks

koos mullusuise kõrvitsaga

kapi otsa

tohletama.

...

Keegi kõnnib kusagil

olen ma teda näinud

tundnud

kes?

ma/sa/ta?

o?

ARGIPÄEVITUS

Argipäevitus tuleb tööga

lõputuil valgusest ujuvail väljadel

noppides,

niites,

kündes-külvates-rohides-lõigates...

...vahel võsastund lepiku varju põigates

silmad päikesest pimestund

peatud hetkes,

hõigates

tuulde

seda ühte ja ainust A-d (kuni O-ni),

ta pidi ju,

pidi ju tulema vaeva ja tööga!

Ootad pimestet silmi,

põsil kuumuseõhetus,

põues üks pisike helinaõhin,

aga,

see armastus, tema on pime, 

kuulaja kõrvad on kurdid,

servist argipäevituspõlend...

Siis kui üldse enam ei oota,

südamesuled, kastetud tuliverega,

õrn salakirjutuskõhin -

arm laskub üle 

me lootuste

pilkaselt pimeda 

ööna.

ACE OF HEARTS

White burning heart 
is buried cold in snow...

 

but 

inside is the flame 

still red and 

burning on the hold...

 

Heart of the terrier

 Morning on the beach. 

The path of water and sky, full of joy!

My heart is black,

on four paws,

wiggling its

pencil-tail.

My heart is filled with

unconditional love,

acceptance,

loyality

and happiness

whenever I look, call or touch it.

I let these paws thread joyously

in my dreams, 

I let it lick my sorrow

off my hands and soul.

I let it have 

the last bite of my food.

I let it have my lap,

my bed, my blanket,

my early morning and late night walks.

He is the purest form of heart

I can ever dream of,

ever ask for.

My MT.

Aastalaast

...vahel tuleb lõpuni põleda,

sütest teemante enam ei saa,

üksi uidata kuumas ja kõledas

sinna, kus kohtuvad taevas ja maa...

... vahel tuleb lõpuni anduda,

ühist üksteisest enam ei saa,

nutta tuulde, kui vaja, siis vanduda,

rannal, kus lõpevad taevas ja maa...

... vahel tuleb lõpuni lennata

puistada tuulte südamelt taak,

õhku kanduda, tühjusi emmata,

kaotada enesest taevas ja maa ...

... vahel tuleb lõpuni triivida

tüür on läinud, tuult purje ei saa,

sihitult, piiritult stiihias viibida

udus, kus haihtuvad  taevas ja maa...

Päikeseusku

Mu lapsed on mu 
uksed päikesesse
Uksed isiklikku
ajamasinasse
mis osa
minust viivad tuleviku 
teele.

Nad näevad
seni nägematut
käivad seal,
kus pole
ulatund 
mu jalg.

Ma ise jään koridoriks
kus kohtuda
ka siis kui
koridorist 

on
saanud 
üks triibuline
tolmunud tekk
tillukesel põrandal
kesk 
aegade tolmu.

Vesipapinael/R

Liuglen Su tunnete libedal jääl,

kord olen all ja kord jälle pääl -

jalge all uisud, ketid või naelad,

kinni on nöörid, lahtised paelad.

Kevad kord tuleb, ta säravas süles

jää ja asfaltki sulavad üles.

Milline seekord ta hiilguse nägu:

västrik või pääsuke, ööbik või kägu?

Mis? Miks?

Mis värvi armastus on,

ära küsi.

Mis värki armastus on,

mis ei püsi?

Miks äkki armastus on

must kui süsi?

Miks otsa sai? - Ah, parem,

ära küsi!

Luiteuidud

Keskpäev on taandumas,

hetk sügiskahkjas valguskumas -

veel kestab Heliose

ülevõlvisõit - 

ta kahvatuvas lummas

meid, 

kahte siirast silmapaari,

ninad tuules,

olla nähtud 

lainelaulus taganemas,

kui muulikividele põikas

liivavaluiteuit. 

Tempus fugit

Kevadjõed rõõmlevalt tulvlevad üle,

suveks taandub, ja süveneb mõõn.

Loius voolus ei peegeldu mure,

vaid vaiksete asjade rõõm.

All tüünuse ringutab mustavas sängis

taas kammitset' tulv,

sügis kuldsetel lehtedel mängib,

kevad tundub kui ulm. 

TIIVASIRUTAJAD

Kui väike suline tibu

ühtäkki on kasvatand tiivad,

teeb ümber pesapuu ringe,

pea tuuled ta maailma viivad.

Seisad, hellus ja uhkus hinges,

hirm uhkamas südamest läbi: 

et ei väsiks, et alla ei langeks,

et osaks saaks au, mitte häbi.

Pea ta läheb ja lendab ja leiab

ka seda, mis üldse ei otsi,

avab maailmale ta enda,

kuid pesapuud sageli trotsib.

Sina, pesapuu, seisad ja ootad

mil ta tee leiab harva su juurde,

sa loed tema sõnumiridu,

sooje soove sosistad tuulde.

Ja ta lendab tuliseil tiivul,

täis tuhinaid puudutab latva,

siis läinud on samal viivul,

kord enese pesapuuks hakkab.

Ühtlahtimine

Täna mul valutab pea.

Homme Sul valutab kõht.

Naeru ühist  ei leia, ei tea,

toast on kadunud õhk...

Ainult seinad on võtnud

müüriks kiiremalt juurde,

samas juured  me tõstnud

maast muutuste tuulde.

Eile enam mu pilk

Sinu oma ei taband,

Sinu rabenend naer

mind põlvist ei raband.

Uduhõlmast on rõskund 

me unelmasina terrass,

närtsind sirelid, mõranend-tühjenend 

tundehapruse meissenist tass.

Armud käisid aeda mööda

kuni  läksidki aia taha,

üle kividest kändudest lööpand',

langend kraavipervele maha.

Käsikaudu kannustas ootus 

leida mingitki rada -

vastu kändudes-kivides loodust

ainus tegelik sihtpunkt on raba.

Rabas rabada võid

tööd ja tõde ja teotust -

lendab luual tuulde Su nõid,

sinna kus pole seotust.

Sina, kuningas kord

iga unelma, ilmamaa üle - 

kappas laiali kullane hord,

ja mu naerud Sul sulgesid süle,

ja mu silmad hülgasid hõlla

kus ülev laotus Su lumm

eal enam ei ole ma kelle - 

põlend', keeletu, tundetumm.

...

Ööliblikad tungivad tuppa

ja parvlevad mõtete taga

külmõrn tolmtiibade löök

lükkab liikvele

õõvadejada

me unes

me unes 

ja 

ilmsi

ilmsi 

kuhtunud 

olemisrõõm

ei sidet saa enam me silmsi

elujaatus on valus kui rõõn

ja me kivinend nägudel kaigub

kauge lapsenaerude kaja

ja me seisame keset tormi

ja me nutame kaotatud ajas

ja me seisame leidmata lohtu

ja me seisame lootmata leina

lootus kõnnib

kesk külmunud rohtu

teispool

intensiivravi seina

*

Ööliblikad tungisid tuppa

ja viisid Sind endaga kaasa

eal 

eal 

eal

enam

Sina ei rutta,

Sind vaid eneses 

kanname

kaasa.

amormort (vt ka. 'natüürmort')

Mu mõttetasandikul

äiksepaiste

Su tundemaastikul

on roostes Põhjanael

Me kokkupuute

olematuil suudlustel

koirohu kirbe maitse

ja käsikäes me vahel

vahe käik sees

kahemehesael

MIS ON MEIL MUUTUND? e. tões ja õiguses loodud peremudelite taak

Pearu ja Andres koos õndsalt

ihalesid üht surnud naist.

Õigussõdades, kõrtsis ja kõntsas 

ei hoolind nad elavaist.

Ühel askeldas lambasihver,

teisel talla all karja-Mari -

kättesaamatult hõljus ne üle

õndsa helehäel-Krõõda vari. 

Nad peksid ja sõimasid lapsi,

naisi tõukasid endast ära,

laste silme all elajaid tapsid

kõik üksühe kiusu pärast. 

No mida me õpime sellest,

kui issanda päike läind looja,

mida õpime meestelt nendelt:

heldust, lepitust, hingesooja?

Lapsed kombe said pageda kodust,

kui täitus neil viimane mõõt,

väärkoheldud naisi sai rodu,

sealhulgas ka tööstsurnud Krõõt...

Praegu Pearul sihvrit ei passi

tuua üldsegi altari ette
Andres hommikust õhtuni rassib,

peret naisele lükates ette.

Nad kõrtsitand, kaklend ja praalind

purjuspäi rallind külade vahel,

siis, nahistand valmis paar titte,

DNA-d testind  kohtusaalis.

Eks Pearul, tal on must Bemar

lubadeta ta paarutab ringi, 

Andres liising-New Hollandi heedri

vihast keerab kraavi peal plindri...

Üksühele ära pannes

saab sada komöödiafilmi,

neist ühtki ei näidata Cannes's,

pered pakku saand mahalöödsilmi...

Nüüd alles need saagad saand tuure 

aastakümneid on söödetud ette:

tões ja õiguses eestluse juured:

eided vait, lapsed vakka, vits vette...

LOOMISLOITS

Sina, sünge mu sorts,

teed oma taidõieteega

mu südamesüüle

ringid

mis muutuvad paberiks,

hõbedaks,

kullaks ...

Sealt edasi kunagi

mureneb

mullaks...

Me ise rooraagudest

lootsikuga,

üll

loodud ja nopitud 

väikeste laulude

narmad,

maailma vahejaamades,

igasadamaeestlase

koduigatsuse

randadelt

pageme üle mere -

ühtes ja heitumata,

sest

me koduks saab

üks lendav saar

mu 

üsastvõrsunud 

suguvõsale

mille juured

me südameis 

sügaval maas...

Party after HAPPILYEVERAFTER

igast keskeakriisist tahaks ju

tulla välja

erakordselt kütkestava

ja ülemõistuse targa naisena

šampanjaklaas näpus

James Bondi käevangus,

šikk, üleolev,

natuke ninakalt

armunud

iseenesesse ja maailma!

Ärgates

vaatab tegelikkus

torssis mutti

marssimas õlal ja käes

sada käe-ja poekotti,

kristallkingakesed kulunud 

kontsata kottadeks,

olles

uhkelt ja häält

maa täitnud lastega,

keldri moosidega,

pühapäevahommikud pannkookidega,

õhtud õppetükkide,

nädalad kodu-ja kaug-

ja täiend- ja elukestva

e- ja e-vaba 

kontakti ja -taktitu 

õppega,

nädalavahetused

unetuse kadrilliga, mille 

lõpmatus reas

hirmuäratava tolmuimeja,

täitmatu pesumasina

ja

torssis triikraua,

huugava pliidi,

ahjusküpseva piruka, 

nuriseva nõudepesumasina

vahel

tuleks leida aeg,

(kvaliteet!)

iseendale...

Hea meel, kui hing

niipalju sees,

et 

ennast selles sagas

kasvõi hetkeks

aega 

peeglis

hommikuti

tervitada.

Las peegel pealegi

olla 

kõver,

peaasi, et

hoiab 

kaaluta

olekut!

PEREARMUMÄRGIKOEKIRJAMUSTRILEHT

nornisõrmiste memmede 

põrmuhirmune puudutus

kulunud kaltsuvaiba lõimedes

kitsal tolmusel koridoripõrandal

suubumas aegade halluse

algusse

DNAkoekirjalised

katkenud, jätkatud, sõlmitud

kaltsuvaiba kalligraafiline joon

kulgeb katkematult

all 

klaasist ja raudbetoonist 

toon-toonis mustade 

lagede palkide alt

püstkojateravikest

laugetest lagendikest

üle

lagede alla, mis võlvitud

koopakujuni.

Aegade käilakujuks

Su enese nägu peeglis

kuni ses reas

tuleb järgmine

krimpsus, punane näoke

mis kasvab ja õitseb Sust üle

kuni saad 

ajajäljelise

sõlmelise näo

koridoripõranda lõimes,

kuhu ehk kunagi

harvhardunult  astub 

mälestuste jäljeküttide

sugupuukallistajate

vastuvõtuküpsised krõbistav

otsingujalajälg

esivaan...

sügissonaat

Hall hommikune maas, 
veel roosid ärkamas on härmakatte embusest
ja saabuv talvekülm ei ole hiljukesi
veel näpistanud ära
viimseid õisi
suve soojast lembusest.

Veel tõused uneuduliblikana lendu,
mõtteõite nektarist
veel suudad võtta sõõmu
rõõmu.

Ehk tiivad võtaksid
veel seekord
mõlemaid meid
kanda 

üles.

Üksnes

üles,

taeva poole 

ü

l

e

.

.

.

vaimujõud

 ... ja nad tulevad varjudest üles

ja neis vere vägi on anda,

nad tulevad küünlatules

turmamäge Sust minema kandma,

et kajaks ja kestaks see elu

mis nemad on Sinule andnud,

et sa jaksaksid ülesmäge

viia kõik,

mida nemadki kandnud...