Kahju tulekahjust on kah ju

Südames miilavad söed.
Miilustajana poed
põue südamesooja
oled sõnumitooja:
tuled hakatuseks
tulele...

Kui Sind tõrjun
saan tuletõrjeks.

Kui kohe ei tõrju,
tulev staatus on eks.

Kõik naised on inglid kuni...

Öövaikuses nõid
(kelle närvid kord sõid)
võttis külmkapist võid
ja läikima lõi
kuuvalguses luua
et Sinule tuua
üks igerik kõiv
mida närind kord kits:
otsesõnutsi - vits
hoolsalt hoituna
aastate soolas...

Halab istmik: Ei või,
oi ei või võõraid
neuroneid
isuga pista!

armastan-armastan, armastan, Armastan. Armastan!

Üks hommik ärkan armastusse,
sealt, lohistades susse, läen
vannituppa, päeva ruttan
juba kontsadel,
ja õhtul langen Susse.

Kuradi mõtisklus!

Küsimus, kas kurat on:
vandesõna,
personifitseeritud halb
pelk ristiinimese tabusõna
või aus sarvik rahvajuttudest...

Kusjuures, Sarvik
seondub keskmise eestlasel
mütoloogiast vist sootuks enam
liitrise õlle ja õlidega.
Õll- õlli- õlid. Lingvistiline konserv.

Oliivid kõmbivad pettunud nägudega
keelepressist eemale,
Virginiasse, Lääne-Virginiasse.

Õlid võtavad Sarvikut,
konservatiiv-filoloogid kätega peast,
vanasõnume:
meest sõnast, õli Sarvikust;
küll parm parmu tunneb.
Põrr-põrr-põrr

Kes? Kel?

Kes tuli?
Kel tuld on?
Mis kell on?
Kel kell on?
Kellakapis on
kitsetallede onn.

Sõnasõjad

Elu võib olla
dramaatiliselt traumaatiline.
Elu võib olla lego.
Draama käigus trauma saab
reeglina ego.

Peretüli

Korjasid kurjajuure.
Vanaõelus
sõnu nõelus
sulgedena sappa...
...jõudsimegi nõnda rappa
keerutame liivast köie,
siis vett vedama läki,
lähkriks Taevasõel -

Mäletad küll! Need va tähed,
mis taevast kord
tuhinal alla tõid... Sõid

sina, sõin mina
sõnu. Suled, pigem küll kursorid,
mõtete kutsarid, kihutasid
südamete ja mõttega võidu
kes võidab ses meeletus sõidus?

- Meeletus!
ja ääremärge:
Kurjajuurest võrsub õnneõis.