Quo vadis v. qui prodest?

Taome adrad mõõkadeks,
mõõgad kirvesteks,
kirved taome
hiide,
hiied laome
ahju,
kirikud
kirkaga
killustikuks,
mõtted
mõminal
mõttetusteks...

Mõttetud,
mida nendega teha,
nojah,
no
nemad,
pistame püünele!
kõrge kaarega
kõnet laskma,
uusi atru mõõkadeks
kihutama,
mõõku kirvesteks
taguma
kirveid puusüüse
raiuma...
Süü,
see puusüü
on
süü
meie
sündimata
südametel,
elamata eludel,
põrmustatud
põlislaantes:

Olla nõnda on
uhke ja
hä-
vit-
a-
v
.
Eesti asi,
me Nokia
me põhjakotkaste pesapuude,
me samblasülede,
me marjalaante,
me metsiste mängupaikade
Auschwitz.

Quo vadis?
v.
Qui prodest?