Tempus fugit

Kevadjõed rõõmlevalt tulvlevad üle,

suveks taandub, ja süveneb mõõn.

Loius voolus ei peegeldu mure,

vaid vaiksete asjade rõõm.

All tüünuse ringutab mustavas sängis

taas kammitset' tulv,

sügis kuldsetel lehtedel mängib,

kevad tundub kui ulm. 

Septembrihommikune hetk

Käisin koeraga Koidulat lugemas

neljakooliristmiku pargis.

Vanade puude võrade all

noored hinged

teadmisi otsimas,

vahel ka trotsimas

iidne ja tulev

kihiti

käeulatuses,

Koidula igatsev vaim 

lehvimas

omaenese ausamba kohal

isamaa  rooside üle.

Aednike vilkad sõrmed

lõikavad roosid

igal sügisel õiekuhjadeks

pargiteeveerde.

Neidude sõrmed 

nopivad kuhilaist 

sügisõrnu roosiõisi

teele kaasa -

imeilus sõnum 

aegade vahel -

ilu taaskasutus -

igavene ja noor

lilleside

üle aegade - 

Eestimaa!

nihil semper floret

Iga suhe 

ravib meid iseeneses, 

olgu siis kasvõi 

inimpimedusest.