Lumi sadas silmadesse
sulades seal silmaveeks.
Läksin, minnes jälgedesse,
mida nimetati teeks.

Vaikuks vaikis valges lumes
sulas ära kevadeks,
elu suikus suveunes
talves lõõmas kireleek.

Talve tuli elu oli,
suvi suudles soojaga,
kevadesse surmad tulid,
sügis sulnilt joovastas.

Elu see on kummaline,
talveunne mattudes
miski väga hinnaline
mulle anti - tühja sest!

See ju oli vaid mu elu
tuiskas täis ta tuhinaid
lumme mattus naer ja valu,
siis kui talvest suvi sai.

iidne

Keegi kunagi mul küsis, kus ja milleks
Sinu silmad surematuks sööbisid?
Vastasin, et jäängi kalmistule lilleks,
sinna just, kus aastasadu ööbisin.