KARJATU LUGU

Karjus karjatas hommikus karja:
karges ilus ta elu
tuikas,
karjakellades kumas,
 
 siis
 
loojangupunas
kesk kauplemismelu
turule aeti kõik sõrad
ja sabad ja sarved.
Lastis kaljas läks veele.
 
Kaes mägedelt  kaugusse karjus,
kuis kari läks teele.
Ühtäkki karjus karjus,
see karjatus kaugele kaikus:
ta kari, mis laevale laeti
on karil…

ja

karjatu karjuse karjes
kari  karilt laintesse sumas,
viimne kellakõlksatus
haihtus.

SIC TRANSIT...

 

Kolm sammu tagasi

ma olin hetke noorem.

Hetk tundus toorem?

Kolm sammu tagasi

kui praegu teen,

siis taandun teel,

kuid aeg ei pöördu tagasi.

__________

Päeva sõna oli "kolm sammu tagasi"

Häda ajab härja

Kerged valevad valed

tummalt tumedad tõed,

kaalutud kaalutus kallatud 

näolekleepunud naeru...

...tarataguste õite ilu 

kutsuv-võluvalt õel...

Õhtu lõpuks end keerad 

vasakult paremale,

lähed ammutad  eluvett

varjul ootavast

täisssüljatud 

kaevust.

Vale, Caesar!
morituri nemo te salutant.

UURIV MENETLUS

Talgud, pulmad või ristsed:

ei väsi, 

su käsi, mu käsi,

hoiame oma käsi 

ikka rüpe kohal käimas:

ühine tööjõud

ühendab jõud,

milles püüd leida vead

teeb ikkagi head

ühe vead - 

teise andmed,

kui palju ka kokku ei koguks

ikka

ja alati,

ainult andmed,

kaalud kaaluvad,
peitsõnade jaoks on tangid,

sõnade vahedad käärid lõikavad 
ühtviisi puruks

püksid ja traksid - 

no on üks

kört-pärtli särk

(kius igas kius),

mida ootavad

otsuses  matused.

Jõuallhoovused

Jõud jõude ei seisa,

läeb jõutuks.

Nii jõukaks ei saa,

vaid jõuetuks.

Jõuab jõuetu jõkke 

ka triivides,

voolul on jõud,

versus

kammitset' riivides-

piirides 

jõevoolus nõutu, 

silmis jõuetusõud.

Jõua-jõua nii jõuluni,

sihiks  on sõud.

Väänkaträändet vemmalvärss

Minu kass, va karvkera,

kükitab kui mannatera 

keset kohupiimavormi,

viksilt redus oma korvis

pärast pahandustetormi.

ALLEEL

käed-hõlmad ristatud,

õlakehitus

hanehuiked õhtute tuules

kuld on langenud

hõbe on jäätunud,

vaikuseaimdus sirutab luudes

seistes paigal 

jõudsime

reale

kus luule luudesse ehitus

elekter veeti 

eikellegimaale

*

Haned, ah haned,

Rooma ammu on langenud,
verevaremeis uiteil

alleel.

PATER NOSTER

Fotokarpidest  kasvavad

varjud

veretud, kehatud kuvandid

kootud

piltkirja

mäluheideist

kiud-kiult 

tunne-tundelt

arm-armult,

arm-armilt

amori lastud südamed 

ammugi tuhastet

põrm laulab omasoodu

edasi DNAs

ja hargneb

uutesse eludesse

täitmata mäludesse

uus ilm,

uus film

...siit-siit-siit mälust

geenist võetagu pirrutikk!

TEOLE, TEOLE, HELLAD VELLED!

Teoorjus me geenivaramus

taas tõstab pead:

Me ümber on kuriteod,

aga

näha tahaks ka head!

Tulen hommikul aiast, 

üle tanuma,

läbi õe õueaiaõieilu,

kastemärgade kellukakannude vilus

ootel õllega anumad...

...nõnda ma panustan

kuriteovastasse võitlusse,

on märjad ja ligedad

kummikinnastet' peod

langenud kaares laias

iginäljased võõrad reod

hispaania marodöörid,

kuritigedad teeteod.

HAAVAKIVI HÕBEPAJU

Ristsõnadesse lahendet sudoku…
neist kumbki enam üldse ei saa kokku.
On laual pragunenud tass ja
köögis kulund põrand,
pilk peatub tassiservas laiutaval
pruunil mõral.

Kõik justkui ootel --
kell on seinal, kuid ei käi:
on tühi patarei,
ei keegi teda enam
vahetada täi.

Said keevitatud-rautatud metalli
aastaid hool ja elutõed,
ei saanud mõõka rauast suurest,
vaid skalpelli,

kalevite kombel
vana mehe väsind jalad
leidsid oma Kääpa jõe.

Oks langes hõbepajult,
sügavusse laskusid taas juured,
mis mullas kandvad sugupuid
said lisa,

... see oli suve viimne hommik,
mil must lahkus isa...

SUVESÜDA

kaardunud hommikus valgus

seitsmevärviliseks spektriks,

mil serviks unistusus-hullus

nõtkumas päeva piir
seniidist taas hääbuma öhe

tuiskama lumme ja unne

aga enne

tuleb joosta lainete säbrulisil õlul

üle rulluva halluse, lüües 

kahte lehte vee kallasrajal

lendama hüva- ja kurakätt

vaatamata tagasi, sest

hommiku taga on öö

ja ta eel järgmiste eelaimus

TENEBRAE DEMENTIA

 primordial darkness swelling inward,  

a dementia radiating perpetual spite  

is a black hole  

in the self-awareness of the self  

and of those close to it,  

it devours love,  

emits waves of despair  

from A to O,  

from one to nine  

(the seventh is no greater, no more meaningful)  

darkness persists  

from dawn to dusk,  

counting the strikes of the clock  

becomes sifting numbers—  

some fall through the holes,  

some are forgotten altogether,  

left behind  

like last summer’s pumpkin  

to wither on top of the cupboard  

…  

someone is walking somewhere  

I have seen him  

known him  

who?  

me / you / he?  

o?

Momentum

Glass galleries hold
glimpses of memory
in a capsule
at the ice-cream corner

a flash—

threads still in the air

a pause:
new fibers twisting into strings,
old ones lowering their heads
into reminiscence

relation-mayhem
folding into
unknown joy,
if let

amid a dawn of a day—
almost gray,
almost rainy,
but not yet

you stop—

still
an almost-smile,
almost poignant,
still

staring at
a dragon-shaped balloon
guarding something
that needed no guarding,
or perhaps
it was not even there

the moment loosens,
fading into the day

and still
you don’t move

those 10,000 steps
a day
toward solitude

Igasuguste asjade juured

me arusaamade mullas

võivad olla kas

hullus

või hellus..

Ilujanused

kõrgid kellukad

kõrgel keskpäevalael

eitavad juurte

olemasolu

ja vajadust

lenneldes tuules...

Need seemned,

ah nemad,

las nokkida linnud

neid

klantspiltide 

tagakülgede

tumeda tuuma

seest..

Tenebrae dementia

ürgpimedusse turpudes

igitigedust kiirgav

dementsus

on must auk

enese ja

lähedaste eneseteadvuses,

neelab armastuse,

kiirgab A-O meeleheitelaineid

ühest üheksani

(seitsmes ei ole suurem ega sisukam).

Pimedus kestab ka

koidust ehani,

kellalöökide loendamisest

saab numbrite sõelumine

osa kukub läbi aukude

ja osa unub sootuks

koos mullusuise kõrvitsaga

kapi otsa

tohletama.

...

Keegi kõnnib kusagil

olen ma teda näinud

tundnud

kes?

ma/sa/ta?

o?

27.01.2026 uus aasta

See aasta algab A-tähe all,

kuumalt ja mesiselt,

auravate lilleõitega 

suurtes kruusides,

Laual on Tamiflu

segus paratsetamooliga,

vana hea aspiriin

ja laua all soojad sokid.

Kõike tuleb ju

läbi põdeda,

et vanast saaks

ümber päikese

uus 365-tripp:

sõidame põnevalt,

põeme põlevalt

#A-gripp!

KLUPPIMAS

Närvipritsmed on laiali seinal,

õhku lõhestand
kirekirve löökiderehm

kesköökureparvedes. 

Patuõunad on pajukileivas,

äpis laikides lüüakse laiaks

keelepeksupinkidel

sügavmõtteta terade  

kassikuldreht.

- See ongi see

öölokaalide laudadel

jääkuubikuklaaside vikerkaartel

higis, halljates rööklaudes

äkksüttinud Leegitsev Armastus?

- Yep! #Love_Temaise. 

- OMFG! So pesueht!

SÕNAPAARITUS

STALAG  T IIT
STALAG M IIT

T langeb M-i avatud rüppe
nii sünnivad siia ilma
väikesed sambad!

ARGIPÄEVITUS

Argipäevitus tuleb tööga

lõputuil valgusest ujuvail väljadel

noppides,

niites,

kündes-külvates-rohides-lõigates...

...vahel võsastund lepiku varju põigates

silmad päikesest pimestund

peatud hetkes,

hõigates

tuulde

seda ühte ja ainust A-d (kuni O-ni),

ta pidi ju,

pidi ju tulema vaeva ja tööga!

Ootad pimestet silmi,

põsil kuumuseõhetus,

põues üks pisike helinaõhin,

aga,

see armastus, tema on pime, 

kuulaja kõrvad on kurdid,

servist argipäevituspõlend...

Siis kui üldse enam ei oota,

südamesuled, kastetud tuliverega,

õrn salakirjutuskõhin -

arm laskub üle 

me lootuste

pilkaselt pimeda 

ööna.

summa summarum.

Õnneelevant  õuele sammub,  

kui mammutid kummutisahtlis

virtuaalreaalsuses

kütitud

nülitud,

tükeldatud..

Küttidel

silmad KISsis

pärani lahti,

par EXELlanced

praktikas,

40 tundi nädalas

400 lahendit aastas!

ACE OF HEARTS

White burning heart 
is buried cold in snow...

 

but 

inside is the flame 

still red and 

burning on the hold...

 

Meh? Orwell+

Vares künnab pikka maad,

Künnivares temast saab!

Künnisuund kuid vale vektor - 

pildilt kadunud peasektor.

Vale, sektor? Mis seal viga -

künnivaresest saab siga.

Siga tuhnib, auku kaevab,

teiste loomade seas vaenab,

nemad lootsid juhiks varest,

nüüd on siga popsitarest. 

ab origine

Rapuntsel, Rapuntsel

lase oma juuksed valla

eebenist ja elevandiluust tornis

et nad

puudutaks maad

seda mulda,

millest võrsuvad 

rohi ja lilled,

ja eebenipuu,

tammuvad elevandid

ja nende skeletid

rohtuvad savanni punasesse 

mulda...

ka siis kui Su

kängitset varvas 

eal 

muru ei mulju,

porri ei vaotu,

vaid

veatu

kontsake klõpsub

auväärsel parketil

sumbub punasesse

lahtirullitud vaipa,

vahel eksides

kivisillutisele

klaasseinte vahele

ekraanide eksoskeletti...

Rapuntsel, Rapuntsel

lase oma juuksed valla

et nad

lendaksid läbi tuuleõhu

läbi  vihmasagara

uduste pilvede

ja puudutaksid

kasvõi riivamisi

Maa reaalsust.

Mõista-mõista - pealt inimkarvaline, seest ..?

Mida on valdavalt täis meie mälud?

Jurist: Kaasuseid? Paragrahve?

Terapeut: Mälupilte? Õnnelikke hetki?

Kirjanik: Tsitaate ja narratiive, 

sõnamaastikke, mõttehoovusi

lootusetusekriise ja loovusi?

Altveetu:Vihkamist, vimma ja vaenamist

neimahimu ja hirmu?

Hallikskulunud nemad: Odavmüükide klantsi,

millest kuupajuk kujuda?

Üksik(van)emad: Laste lärmi, naeru ja viha?

Üksikvallatud: aju/silmipimestavat suguiha?

Mida kõik on täis meie mälud

hallkurrulises ajus,

mis talletab kõike ses

allikas,

kus kooshoidvaks  ühendiks

H20,

sama vesi,

mille kallastel

mu suguvõsade külas

sünnivad-kasvavad-surevad

hõbelehised leinapajud.

Sisselöödud klantsvitriinidest nõrgub

nälga

näha fassaadide taha

nukuteatrisse niplispitse niplavate

hillitsetud sõrmede

varjuarmastavaid omanikke,

tarida nad vaimuviha valgusvihku

päevalehtde esikaantele -

hetk piinliku eksistentsi

kerget tubulentsi,

siis suletakse esimese klassi kardinad.

Reisijad pardal

jäävadki ootama

hapnikumaski ja piloodi

rahustavat häält kõlaritest

pilte ekraanidelt,

mis taskuvilust vilunult välja kraamitakse:

play RETURN TO ZOMBIELAND

Level 365*n

luudiks olematusest

digiprügikastidest

kaht münti silmile

Charon hosting event: 

"Giveaway ur life Y'all!"