uduhämaral talvehommikul
kikitavad eakad pargipõõsad
rohekaks tõmbumata kõrvu, et
tabada kevade tulekut,
kus sibulas tukkuvad esimesed tsillad
tihkelt kinni hoidvad
oma veel sündimata
sinisilmi
tahaks
vaadata uut kevadet
seisatad ses stseenis ja
linastumas tabad
juba ammu nähtud filmi
mis üha kiiremini rullilt keerleb lahti,
tal kaadrid lippavad,
kvantmürana
maailmaruumi lõpmatusse
tähendusetuna
sest
selle ja kõigi teiste eluhetkede
tähendus
kiigub mälestusheideil
vaid viivuks
teispool
eneseelukujuja
silmi
No comments:
Post a Comment