23.12.2021 jõulureede koidukuma

Täna on hommik end ehtind!

Puid, mis on puistanud lehti,

katab õhetav kuma.

Taevas, uhke ja elev,

üll härmatand pitsnegiližee,

ootab päevade pikemakssündi

jõulueelhommikuna.

My name is Lambiste. Jamas Lambiste.

Ta pilgutab jahmunult silma:

kuis kesapõllule sattus?!

Siis guugltransleidib ilusaks ilma

pakub päiksel' tormi eest katust.

Ta tulistab, teadagi, puusalt:

iga lasuga kümnesse tabab,

ta tohmakaid tuuseldab tuusalt

rabamurakad jalustki rabab...

Ta elab Nigeerias, Laoses

sõdib Malis ja Afganistanis.

Ta elu on alati kaoses,

ja säästud on seilamas paadis.

Ta leiab su alati üles,

kingib Facbookis lilli ja armub

ta sõnades kannab sind süles,

siis elumuredes tardub.

Ja ainult Sina! saad päästa

ta elu, ta au ja ta säästud,

selleks pandi vaid vara ja maja

viska tulle viimsedki laastud!

Ta saadab sul Idamaa aarded

ja lahinguis kogutud säästud,

et olla 105-s ta  naine:

pankrotistund, unustet, rääsund...

headread

Ehteestlaslikult me 

ei oska öelda head

on nõnda palju lihtsam 

kaevelda,

mis puudub:

Noh, puudub see,

et miskit pole puudu

ja olemine on

OK,

või tegelikult 

OK ruudus!

ADVENDILUMI

Maaema laotab valge lumelina

advendiajaks üle 

musta,

üle sinise ja valge

üle tuhatvarjundlise halla mõtete

üle taudide ja frustra-

ja muud tsioonide

ja üle piiride ja traadist tõkete.

Maaema kutsub korrale

ja unne

me ülekuumenenud

kobrutavad kõrbend

rahujanust sõjahullund

meeletormid...

All lumesuleteki maailm

tundub helgem

ja unes selginevad

tajud mustjasmornid.

Aeg veereb omasoodu

pimeduse rüpes

ta lõime

väsimatult keerutavad

nornid..

Ja valgus tuleb-tuleb-tuleb:

ta

sünnib

süü-, süstipaanika-

ja sõimuvaba

sõime!

Party after HAPPILYEVERAFTER

igast keskeakriisist tahaks ju

tulla välja

erakordselt kütkestava

ja ülemõistuse targa naisena

šampanjaklaas näpus

James Bondi käevangus,

šikk, üleolev,

natuke ninakalt

armunud

iseenesesse ja maailma!

Ärgates

vaatab tegelikkus

torssis mutti

marssimas õlal ja käes

sada käe-ja poekotti,

kristallkingakesed kulunud 

kontsata kottadeks,

olles

uhkelt ja häält

maa täitnud lastega,

keldri moosidega,

pühapäevahommikud pannkookidega,

õhtud õppetükkide,

nädalad kodu-ja kaug-

ja täiend- ja elukestva

e- ja e-vaba 

kontakti ja -taktitu 

õppega,

nädalavahetused

unetuse kadrilliga, mille 

lõpmatus reas

hirmuäratava tolmuimeja,

täitmatu pesumasina

ja

torssis triikraua,

huugava pliidi,

ahjusküpseva piruka, 

nuriseva nõudepesumasina

vahel

tuleks leida aeg,

(kvaliteet!)

iseendale...

Hea meel, kui hing

niipalju sees,

et 

ennast selles sagas

kasvõi hetkeks

aega 

peeglis

hommikuti

tervitada.

Las peegel pealegi

olla 

kõver,

peaasi, et

hoiab 

kaaluta

olekut!

PEREARMUMÄRGIKOEKIRJAMUSTRILEHT

nornisõrmiste memmede 

põrmuhirmune puudutus

kulunud kaltsuvaiba lõimedes

kitsal tolmusel koridoripõrandal

suubumas aegade halluse

algusse

DNAkoekirjalised

katkenud, jätkatud, sõlmitud

kaltsuvaiba kalligraafiline joon

kulgeb katkematult

all 

klaasist ja raudbetoonist 

toon-toonis mustade 

lagede palkide alt

püstkojateravikest

laugetest lagendikest

üle

lagede alla, mis võlvitud

koopakujuni.

Aegade käilakujuks

Su enese nägu peeglis

kuni ses reas

tuleb järgmine

krimpsus, punane näoke

mis kasvab ja õitseb Sust üle

kuni saad 

ajajäljelise

sõlmelise näo

koridoripõranda lõimes,

kuhu ehk kunagi

harvhardunult  astub 

mälestuste jäljeküttide

sugupuukallistajate

vastuvõtuküpsised krõbistav

otsingujalajälg

esivaan...

öövarjudes

ööliblikad tahavad tuppa

neid külm ja nälg ajab taga

ööliblikad tahavad tuppa

ja tunglevad klaaside taga.

ööliblikad börsi ei väisa

valgust rahas või puudes ei loe -

teispoolsuses polegi soe.

Ööliblikad kujuvad öhe

mõrk-karuse ehkupeal näiva -

kõhtu pekslema  

me neid ei oota,

ei praegu, 

ei vahetevahel.

Tuppa tungides moonduvad loomaks,

kes katkub ja katab me olnu,

kiskjal meelte jaoks valmis on ahel,

lõksud võõrad ja halastamatud,

öhe kätketud nooled ja noodad,

neimad, rõõnad, mahasalatud patud...

ja .. nad varjavad meie eest lambi ...

ja

viivlevad lävepakul,

ja nad tiirlevad

mõtete vahel 

ja

nad lahkuvad

koidiku hakul...

sügissonaat

Hall hommikune maas, 
veel roosid ärkamas on härmakatte embusest
ja saabuv talvekülm ei ole hiljukesi
veel näpistanud ära
viimseid õisi
suve soojast lembusest.

Veel tõused uneuduliblikana lendu,
mõtteõite nektarist
veel suudad võtta sõõmu
rõõmu.

Ehk tiivad võtaksid
veel seekord
mõlemaid meid
kanda 

üles.

Üksnes

üles,

taeva poole 

ü

l

e

.

.

.

depresseeritu rehabilitatsiooniprogramm

Hingel uks,

uksel hing,

hingel ling

heaolu koomas

mõtteid poomas

kainust kaugusse joomas,

mälusse süüvides

ses sügavustes voolab

Styxist ümber sündind Amazonas.

Ta kaldail vihmametsadesse mattund

tuhat väljasurnud

rõõmutsivilisatsiooni linna -

sinna

on vahel harva

ehmatusest eksil

Uskumatu Toomas,

eksiilis unemaastikuilt

eksortsismi käigus välja aetud

unelma

reaalsusest puretud eksoskeletti

vangistatud metsikumast

metsistunud peajalgse

alge:

me metsik jumal

meis endis

ürgvalvel,

et vihmametsades ei

algaks

röövarheoloogiline

valiklageraie,

et tähtaegselt

esitatud saaks

meis iga teismeline vaie,

mis ründab

ilmakorda

omakorda

saates kuule,

raketikütuseks

on segus sajatus ja luule.

vaimujõud

 ... ja nad tulevad varjudest üles

ja neis vere vägi on anda,

nad tulevad küünlatules

turmamäge Sust minema kandma,

et kajaks ja kestaks see elu

mis nemad on Sinule andnud,

et sa jaksaksid ülesmäge

viia kõik,

mida nemadki kandnud...

TASUTA TAUSTAVADISTAJA

Vadin padutöisel taustal,
autoroolis,

juuksuri- või tugitoolis,

leemekulpi liigutades,

lapsi unne kiigutades;

uneelsel kesöötunnil,

koolituste keskustelus,

üksiuitel külmas tuules:

"Kuule,

sellest saaks

paar rida luulet ..."

ad infinitum

continuum.

KOLM ON ...

Kolm tilka verd
ma andsin doonorina,
kolm tilka sülge
sai koroonatestile,

kolm tilka higi

valasin bitcoinibuuma,
kolm tilka pigi

annetan pankrotile.

Kolm karvast ja

tsenseerimata sõna

ma võimu suunas ikka

teele lähetan

Kolm õrna elutähtsat sõna -

mis olid need?

Sa vanapagan,

vat neid 

küll

ei mäleta..

õigusülane (sporadicus iniuris)

Õigusriik algab meist endist.

Mitte kohtust, advokaadist, kliendist,

rule of law 

õigusriiki ei loo

kui

kodanik

seadustel vastandub:

õigusülene

õigusvastasus

tõstab õitsele puhkedes

pead -

Õigusülane

egiidi all

TEEME VAID HEAD:

libertas libertatis,

let loose the law,

lose the law! ISETEAN!

ÄRASPIDIKÄRAJAD

 

Muiste,
tuldi kokku ajamata, 
ajamata asja pärast
tapeluse vältimiseks
veritasu valla päästmata
selgust saama

Tuna
tuldi kokku ajamata
lauldi ja oldi valmis taplema
vabaduse eest 
lubati vere hinda 
ja
kartulikooregurmeed.

Täna
tulda ei kokku asja pärast,
tullakse asjade ajamise vastu,
tapeldakse ja kisutakse -
kakukullide hordid 
siniste akende taga
mardustena kriiskamas,
piltide silmnägudesse sülgamas,
maskid ees ja 
ise seal sees
kehatuina
näotuina
teotuina
teotamas...
E-hee.

NÕUNÕUTUS (nõutu aju nõudepeatus)

Nõudepesumasin peatus:

nüüd on nõudel nõudepeatus,

nõutud nõud, neil silmis õud -

kuhu nõutud, tõstab jõud.

Jõud ei seisnud üldse jõude

tegi tuule alla nõudel,

nõudmata mõnd nõukat appi -

nõud said läbisegi kappi.

Nõutult nõutult seisab ema

kapi ees. Kust nõutab tema

nõude nõude tarvis nõu:

nõole lauda nõutud nõud.

vali sügis

Iga sügis on tulnud, et minna,

minna lasta on seda nii raske:

kes üle on kullanud linna,

laotand purpurit,

kõlistand vaske...

Iga sügis on tulnud et anda -

ta lubadusi ei jaga,

vaid pillab, mis pind suutnud kanda,

härmavarjudesse siis plagab...

Valin sügise värvidekülla,

härmapitsides varrukaservad,

ka siis kui  mu lagunend külla

viivuks vilksab vaid

mantlisaba.

VALI SILT

kui me sellepärast et
meile on kusagilt
täiesti teadmatult näppu jäänud
pakk päikesekollasel taustal
klantsivaid
võõrsõnu,

kui me sellepärast sildistame 

nende 
kõlavalt arusaamatute sõnadega
kõiki kaunina näivaid inimesi

nagu silmad kinni 
pimedas sahvris
suvalisi purke
kleepsudega pikkides
kui me sildistame nii

õkva otse
ja omadega,

siis 

kokkuvõttes
pole ju hullu sest midagi,
kui maasikamoosi pähe valitud
püüdlikul kohvilauapüünele
seatud

purk

osutub
ootavate 
õhevil ninade
õõvaks

va

surströmminguks 

LAHUTUSANATOOMIKUMI PATOLOOGI MÄRKMED 3

Kujuteldamatuil sõnul seletamatult
nõelun ja nõelan ühtaegu
maailma eri paiku:
lipp lipi peale,
lapp lapi peale,
lapsi nahka pistmata,
üle oaaia,
üle õueaaia...
sina issanda kapsaaaed 

ja need tema ussidehordid küll...

Linnuristipäevatohtlased

Me kempleme oma tõega
ja hoiame kinni kõrvu

maailma me määrime nõega

ja ihkame mõttes mõrvu.

Me kompleme enese tundeid
ja liigselt usume taju

mis nautleb vaid pinnavirveid

mürapõhises klikisajus.

Me krahname lolluse haavus

ja sülgame vermeis pihku:

Püha Tõde kui Maltsvet saabub

tuues imetuudaimimarjadetilku.

Ja me süda on suletud puuris

ja nutab kesk raiesmikke

ja me laulame meediaklausuuris

kesk kullatud pimesikke.

Ja me seesmine lapselik mina

pageks Nukitsamehena laande,

ümber ületarbimislina

kannul autosidkummardav aadel.

keskeakriis

Su  mõtete Munchilik karje

me tunnete keskpäevalael,

mu südame pilkane pimedus

milles viimane lõoke

meeleheidikuna

püüab aimata,

kas on veel

hommikut...

Su öökull

huikab üha

me ängistet sängis,

meie,

libanotid,

oleme olenemata

me süüst

üdini

väärispuitunud:

peitunud 

iseenese padrikutesse

hooldusraide eest

kesk energiatimevat võsa

ilma villemiteta

ilma

ilmata

ilmatus

laiuses,

Yggdrasili laastudes,

üksüheta

ühteta

ühisosata

ühtimissoovita

sootuks

soostunud

armuallikate

armkoes.

Koelmud on koolend,

koolmekohti

keegi enam ei adu.

Aovalevas valedesadus

jalutab jalutu

leidmata

leidmata radu.

Kesk kadu

üks madu

lookleb

lootusetuse

kahelehises 

ristikheinas...

JURISMUSPRUUDENTS

Corpus Iuris on tunnete seek,

sõnasendiveeretajate salaühing,

teooriapõhiste loitsude

paragrahviks vermimise

töökoda,

kus loba

ja õhinapõhisust

eitatakse,

ehitatakse

õhukeste ridade kohale

ladina vispliga vahustatud

õhkõhukesi virtuaalkatedraale,

mille lennukad

praktikad ja

kõikehõlmavate 

kommentaaride kaared

kõrguvad

Toomemäel,

Toompeal... 

Ja õiguse allikas

voolab välja

tavaõiguse kitsast sängist

üle europaradigmade

unustamata me

ugrimugrijuuri,

mis 

nähtamatu punase tindiga

on joonistatud

igasse lepingusse

et talupojatarkus

saaks maltsana jaurata

maarjamaakaskede 

paragrahvideks põimuvate 

tüvede vahel

joostes

Andrest ja Pearu

kohtust kohtusse

õõvasel õhinal

otsimaks

õiguse Püha Graali -

igaühele oma 

objektiivset
kõikevõitvat tõde

läbi 

pisikese subjektiivse

negatiivi:

uks

Üks(+)kõiksusest, 

millele prõmmivad

Vesipruul ja Tatikas

pilluvad

üle klikijanuse pealkirjaaia

kommentaaride kõngenud peni

neljanda astme sõnasõjalevelil

ühiskondliku ventiili aurupilves...

võitu või ...

Kas kaal
saab sellest kaotust või võitu,
kui võitu on võicroissant
ja hummusevõiku?

PÕUAÕUN

Põuaõunte pakatavas punas
pilgeni on päiksepaistepattu,

põsel õhetava ehalooja kumast

õrnalt-õrritavalt 

läbi vappub

tulevikutalve

tuudaimmaigulise

nälja ette näpistavat luna

keset kõrgpandeemiliselt 

kahvatuvat katku.

Idüllimurdja

Mees, viimseks ohumärgiks on,
kui Sinu koduhaldja silmis
ühtäkki lõikav laser vilkumas
kui võikas ulmefilmis.

Ja naine, kullake,
kui mehe paned
sõnadega

lapse kombel nurka,
siis tema jaoks
sind lõpuks
katab tihe

tõreduse
burka.

Nii lihtne jalaga
on lüüa üha uued
uksed lahti:
küll pärast neid
siis kohtus 

paugutab,
see, 

kellel selleks mahti!

A-SOTSIAALMEEDIASTAAR ekskrementaalfilosoofiateaduskonnast

Sotsiaalmeedias on
oma asotsiaalid.
Neid puudutada keegi
eriti ei tihka.
Ei ole kindel, mida nende
aju ihkab,
ent kindel on,
et see, mis ajust väljub,
Anti-Midastes
surmtõsikindlat
on 

muteerunud
fekaaliks. 

Tädile

Need jutuvestjad meie 

lapsepõlveradadelt,

need lood,

mis suigutasid 

päeva lõpul unne,

... need käed me

lapsepõlveradadelt,

need, kelle käsi sättis

tekki, hoidis

alul ülal

esimesi samme.

Me saime hoogu,

samm ja paar,

me

läksime!

Me elus oli hoogu,

minekut, ja

ühe vähem aega...

.. nüüd jälle ühed soojad 

hoidvad käed 

on langend...

Taas ajaliivalt jäljed

lendu läevad

ja 

mälu uitel

radadele,

käed avasüli

välja sirutatud,

vaikselt

seisma 

jäävad...

Tänusõnad

Ühtäkki  lõpeb aeg ja samas:
kõik on alles alguses
on lõppemas üks väike lõik,
kõik suur
on alles ees!

Koos mindud tees

on eriline iga üksik hetk

ja üksik hing - 

kõik see taas uuelt

terendamas ees: 

teel üles

algab 

vastne 

ring.

Sulg-sule haaval

viie aasta vältel 

saadud tiivad

päev-päevalt

enam kannavad.

Ja järjest rohkem juurde

tuleb õpetajaid 

neid,

kes sulgedele 

edaspidi

värve 

juurde annavad.

Hetk ajas tänada on mõttepesa, 

Sütevakka,

mis on leegi andnud,

ja kõiki neid, kes

meie 

kallid

noored tiivad 

enda hoolde võtnud, 

ja nad 

värvidesse kandnud!

Libahundi presumptsioon

See hetk, kui  tõel ja õigusel 

uinunud Tammsaare 

pani selja kokku

libahundil ratsutanud Kitzbergiga 

sünnitas

ühiskondliku kiusu  

koletise: 

"Naine, oled liba!"

Lasteias, koolis või parlamendis,

ükspuha,

klaasist lagede vahel

võid olla vaid

vait  

nagu Lumivalgeke - 

kaunis silmapaar

suletud,

suu kohal,

huuled kokku pigistatud

ümber

sõimusüljepritsmevahust

mürgitatud

õunasuutäie.

Kiusamise

põhiõigus

on pisimalgi 

pöialpoisil.

Sest, see Tiina,

vaata, no vaata teda,

tema on libahunt!

Kuidas muidu ta julgeb 

niimoodi

ise

esile tükkida,

püünele pürgida.

Kes ta, lilleke, selline on?

Kaasaegne

stagneeruva mõistuse,

möirgava matsimaskuliinsuse,

õevase suguõeõeluse,

karjuva kadeduse,

lokkava lolluse 

toodud, 

vaimu vaesumisest võrsuva pimeduse

sõimkultuurses kolkamentaliteedis

kesk patriarhaadi pühamut

asuvale

labase lastaia- ja koolikiusualtarile

asetatud

ohvriloom.

influencer

... ja kui me ei saa ja ei suuda
vaos hoida iseend,
ka siis kui me mõttelend 
omab õhupalli ja luuda,
kus 
korvi kokku kaheksa puuda
väärmõistete soolakotti 
on kivinend,

siis vaimus me tahaks ja suudaks

joosta suurmeeste jälgede ees,

kuid meie mõtete pisike Juudas
loeb näruseid
seekleid
me sees
konverteerides klikivaluutaks
mis tuua võiks võimatu lend!

DIgi-digi-digi-digi-digi-di...

pilvetupsud pilvemaal
põrgatavad andmeid...
rügab-rassib rüperaal
infi juurde tassib:
isikustab ühed umbeks, 
põhiõigus
erodeerub,

pilvepõjas puhas rüsi
kuhjub-kuhtub-kompileerub,
korrumpeerub.

Ajutaju eutrofeerub
vale vaob ja
upub tõde,
üldhumaansus
denonsseerub,
formalism kui ülem hõbe-
ülem kulla-
koormaist,
tuleb 

üli-

tunnistada.

Ülikiires andmetulvas
vaikib vaistki,

viimsest avalikust laevast 

ID- postpartum

koherentselt
lahkub
tõde,

armas sõber,
kas ja millal siis,

kui üldse,

nägid

andmepuude taamal

lihtsalt
metsa?

UUDIS- ja UNARSÕNADE E-ristatud E-LU

Esimene vasikas

ei taha aia taha minna,

ta läeb nutiseadmesse

ja reloadib, apdeidib, apgreidib,

siis salvestub sinna,

instas end imetleb,

messeris chatib,

discordis ühendab

kõigi maade gamervasikaid, 

kes

igavestiõitsevaid võililli

levelite kaupa 

konsumeerides

kasvavad

e-koolis, 

ja kodudes  e-leviteerides,

reaalsust ja igavust

e-limineerides.

E-elu  e-esm2rgid

uhked ja  normis - 

kasvada vihaseks

unicorniks.

Tunnustatud Eesti maitse

Laisad lagled Laadogalt,
linnud valgepõsised,
reisil töiselt tõsised,
külalised kaugelt maalt,
kutsumata
pistsid  põske, 
panid pintsli - 
(jätkus isu!)
sadu aakreid talivilja,
ehtsat Eesti rukist-nisu.
Pääsukesemärgiga!

Kes see maksab memme vaeva,

tasub taadi viljaseemne,

paitab traktori külvikut,

hüvitab lörtsitud kõlvikut...

Kopralugu Kanadast

Kopral kauges Kanadas,
naine  köögis pahandas,
tuju morn ja nägu vissis,
silmad pahameelest kissis,
nõudis netti, Wolti, kokka, 
sest et seda vana rokka
tema rohkem küll ei keeda,
instas pigem aega veedaks.

Kobras, vaene vanamees,
kaelast saadik mure sees:
kuidas tuppa tuua kaabel?

elu hoobilt oleks noobel!

Kobras kaugel Kanadas

haudus plaane salakesi,

kõlgutades jalakesi

siit- ja sealtpoolt nurki rihtis

et saaks tuppa tuua wifi,

kaeda chikke Kanalast.

Kobras ujus maja manu,

hirmutades parte-kanu

kaksas kaableid, krabas ruutri

padavai siis nagu skuutril - 

ruuter loovis kopra taga

kaabli otsas rallirada.

Kuid kui kobras koju jõudis,

ralli temalt lõivu nõudis:

kaabel kaasas, ruuter läinud,

nagu poleks üldse näinud...

Et ei läheks juhtmed raisku,

kobras, peletades laiskust, 

kähku vedas kaabli seina,

ruutri saab ka uue leida!

inglilugu

Unejutus tolmuingel
istub tasahilju õlal,

issi nõnda õhtul luges,

igatsus mul hinge puges:

tahan et ka minul ingel

elaks vaikselt voodi all!

Tolmu jätaksin ma talle

voodi alla täitsa alles - 

emme näeks siis vähem vaeva,

üle jääks tal vaba aega.

Vaikselt voodi alla piilun

ennäe imet, valgusviirus

tudub ingel-silmatera

kiisu kombel unekeras.

Pühapäeva õhtust saadik

seilan rõõmsalt õnnepaadis:

voodi all mul elab ingel

rõõmu toob ja paitab hinge.

Laupäev jõudis, emme nõuab

et mu tuba puhtalt säraks.

"Oota, emme,  seal on ingel!" 

jõuan talle ainult öelda.

Emme ütleb: "Mängid pärast,

ingleist jõuad hiljem mõelda!

Pessu sokid korja ära,

voodi alt vii riidekringel!"

Meie armas eluKASS

Kiisul on vurrud ja kiisul on kõrvad
kiisul on karvad pehme kasuka sees.

Issi on kuri, et kiisul on karvad

mitte ta küljes, vaid suhkrutoosi sees!

Kiisul on vurrud ja kiisul on kõrvad

kiisul on kikud ja kare roosa keel.

Emme on kuri, et kiisul on kikud

mitte ta toidus, vaid kaktuse sees!

Kiisul on vurrud ja kiisul on kõrvad

kiisul on küüned pehmelt käppade sees.

Venna on kuri, et kiisul on küüned

mitte ta käpas, vaid näppude sees!

Kiisul on vurrud ja kiisul on kõrvad

kiisul on mootor kuskil karvade sees.

Mina olen rõõmus, et kiisul on mootor

mis nurrub,  kui paisid ma kiisule teen. 

27.01 sellel aastal :)

Segaste aegade tuuletõmbuses

pandeemia painavas embuses

valgetes virtuaalakendes

kirgas ilmutus

säravaks

hetkeks:

sõbrad ja

tuttavad,

kaaslased

ajas nii ruttavas

karantiinirutiinis

maskidest mornis vitriinis

elu tulena,

mälusütena

paremate päevade

ootuse vakas:

küllap see suvigi

ükskord taas

hakkab,

küllap

pandeemiagi

lahtub ja

lakkab!

Hea olla on

hetkes

kontaktitult koos

lendvaaegade

lendvuses.

Lugemiselamus

Kui keset keskea halli miljonite varjundite riiki

ühtäkki kohtad habrast, haruldast 

ja lumivalget

hingelinnu liiki,

kel laulus 

esimese kire 

tühjakspõlemata lõõm

on külmunud kristalliks.

Ta peletab su päevast

kõike kiivalt katva kaitsva halli

ja tema laulu

selge sõna

sõõm

su hinges 

hetkeks helahtab 

kui 

esmakordse 

armu 

ahastusel eelnev 

rõõm.