Su mõtete Munchilik karje
me tunnete keskpäevalael,
mu südame pilkane pimedus
milles viimane lõoke
meeleheidikuna
püüab aimata,
kas on veel
hommikut...
Su öökull
huikab üha
me ängistet sängis,
meie,
libanotid,
oleme olenemata
me süüst
üdini
väärispuitunud:
peitunud
iseenese padrikutesse
hooldusraide eest
kesk energiatimevat võsa
ilma villemiteta
ilma
ilmata
ilmatus
laiuses,
Yggdrasili laastudes,
üksüheta
ühteta
ühisosata
ühtimissoovita
sootuks
soostunud
armuallikate
armkoes.
Koelmud on koolend,
koolmekohti
keegi enam ei adu.
Aovalevas valedesadus
jalutab jalutu
leidmata
leidmata radu.
Kesk kadu
üks madu
lookleb
lootusetuse
kahelehises
ristikheinas...
No comments:
Post a Comment