Mul lennukad mõtted on -
välja sõelutud Taevasõelal:
need mis on tallel
ja alles
on nii kehatult kõrged,
vaevuaimatavalt
külmsäravad
ülal ja ja kaugel,
et
vähemlennukad häbiga
hälbivad taevalaelt
põledes meteooridena
olematusse
ja
nii ma ei teagi,
kus on mu võtmed,
kas triikraud sai välja
ja kass tuppa...
kes kuhu ja millal
pidi tulema/minema/viima
või tooma
poest pirne(LED) või piima...
ses
kaoses mu ingel
ajab sõrgade klõbinal taga
oma saatanasaba,
ja
mu deemon
on kehatu kõiksus
mu taustsüsteemis -
on õhk minu kopsus
ja veri mu veenis,
et
ma oleksin kreenis
ka siis kui kõnnin
mööda sirget planku
mäluookeani kohal,
mille
silmapiiril
vaevuaimatava kalda
kaugeima kuristiku põhjas
vohab
unarusseunustet
tilluke (kahekohaline)
ikka veel müümata
Eedeni aed.
