Ma võtan manasõnad Taevasõelapõhjast
ja külvan külma tuule hõlma Linnuteel:
ja külvan külma tuule hõlma Linnuteel:
kõik väed mis võrsund vanast ugri verest
ja toitu ammutanud mulda valat' vaenuverest,
Ma võtan manasõnad Ilmamerest,
Väesõnad viikingite ruunidest.
Kõik kihvtitaimed keedan kokku,
vallandan kõik tuulesõlmed tormiks
ja sõnun kokku sõjaloojail
süngeist süngeimasse saatusse!
Las iidsest igikestvalt pikem häbi
matab nende põlved
ka seitsesada korda seitse põlve edasi!
Las nende tulevased põlvil kaikuda keskkõrvus
veel sündimata hukkund laste nutmata jäänd nutt
ja sünniootel elust võetud
ema-lapse vappumised-valud
needugu neil kerre!
Luupainajad las sõjasigitajail luid
kui hooldekodus hukkund vanakeste kombel
öös öhe rutjuda kui vaoksid oma tankiroomikute alla,
las nende ajukeskmes taevaluugid
ka igas unehõlma hingetõmbes vaakumpomme
lajatagu valla!
Las kõdunevad keeli-sõrmi juhtind närvid,
Las kuhtub kuuldamatuks kriiskeks kõneparaat
las silmist kaduda kõik helged värvid,
Las lihastesse lõikub teetanusse roostetanud traat
Las tuhatkordseks lajatab, siis võimendub
ja kordab iseend
ne' verikäte läbi ilma toodud valu!
Las iga pommi langemisse
kustuv viimne hingetõmme
saab häbikardiogrammimustriks
türanni ja ta käsilaste rinnas,
las iga süütu surma hetke tulivaluvalgusjutt
saab silmaks dumdumkuulikirja korduvtsüklis
kootud kevlarkindas,
mis Surm siidkindas toimetuste asemel
on nende jätistega
kokkupuuteks valmistudes
kätte vedand.
Maa ise manajana neab:
surm oleks liiga liiga LIIGA lihtne:
ei kurja karistades kuriajaga saa
olla nõrk või ihne!
Las piinelda neid häbist lõkendaval
sisemisel tuliriidal
lugematuid päevi
et kuhtuksid ja mattuksid nad
elusaina ilmapõhja
räpaseima kõntsakihi alla!
Neil, nurjatuimail, väravaid
ei eales avata Valhallas,
jääb suletuks allilmamere iga sadam,
jääb suletuks allilmamere iga sadam,
ka üheotsaviisat põrgusse
neil pole mingit põhjust oota',
neilt jätistelt teispoolses jätkumist
ei saa ju loota.
Las kuhtuda ja tuhmuda nii ajas aina
aegamisi silmavalgus, surgu tajud,
las valuaistingud kuid paisuda
mustmiljonkordseiks ajus.
Las äng ja paine viimse elutahte viivad,
las Surm neid hoida
kindla käega
kuulikirja kindais
elusaina
F=n* astmes tuhatkordses
füüsilises valus
ja veel valusamas
hingepiinas,
et nende jõledate
kehade ja
veelgi jälgimate hinge
olematusse ja unustusse,
tühjusesse,
olemise vaakumisse
viia,
nii põhjalikult tühjusse
ja olematusse
las neelduda kõik need
kes ilma viisid sõtta,
et lõpuks Suurel Hadronite põrgutilgi
poleks ühtki
osakest
neist
kokkupõrkeks
võtta!
