Mõista-mõista - pealt inimkarvaline, seest ..?

Mida on valdavalt täis meie mälud?

Jurist: Kaasuseid? Paragrahve?

Terapeut: Mälupilte? Õnnelikke hetki?

Kirjanik: Tsitaate ja narratiive, 

sõnamaastikke, mõttehoovusi

lootusetusekriise ja loovusi?

Altveetu:Vihkamist, vimma ja vaenamist

neimahimu ja hirmu?

Hallikskulunud nemad: Odavmüükide klantsi,

millest kuupajuk kujuda?

Üksik(van)emad: Laste lärmi, naeru ja viha?

Üksikvallatud: aju/silmipimestavat suguiha?

Mida kõik on täis meie mälud

hallkurrulises ajus,

mis talletab kõike ses

allikas,

kus kooshoidvaks  ühendiks

H20,

sama vesi,

mille kallastel

mu suguvõsade külas

sünnivad-kasvavad-surevad

hõbelehised leinapajud.

VIIVUVIRVE

Virvatuli laternas

videvikuviivul,

kus õhtul on õlul

öösinine keep,

peegeldus klaasil

keskpäevases melus,

paus keskustelus,

õrn pragu ses vaasis,

mis minetab vee

neilt lilledelt

mida

sinna ei tooda,

kui õhtul on õlul

öösinine keep

tulilinnusulise kraega.

Meri peegeldus taevas,

lained uhtusid üle veepeeglis liiva

kui vabadus, mis tuleb ja valdab 

ja on kõikjal,

ja peegeldab valgust

ja on valguses -

on valgus ja valdus

ja valgus...

Meri voogab mu hinge 

oma kahe peegliga

liival ja taevas.

Olen õnnelik

ja vaba

ja mu hing mühab merega kaasa

Ja nendes hetkedes 

olen ma kõikjal 

ja üks

ja ma voogan

maailmaga kaasa

ja ma ei taha

sealt

maha minna.

Lipp lipi pea, bitt biti peal, eestluse geenivaramu registratuuri...

Need pidupäevakilud 
musta leiva,

mustikate ja ja vahukoorega

kihiti kama, 

karaski, kaerakile,

hapupiima ja

hapukapsaga...

DNAs põimunud

taani ja rootsi, 

poola ja

leedu,

ugrid uuralite tagant,

säilenõtkemaid slaavlasigi

Vjatško geenidest

sattub sekka.

 

UNESCO WHC

suitsunud sauna,

kuhu tited toodi

küll kurelt  küll kuralt,

kapsamaalt ja

titekivide alt..

Lehed vihalt

kleepuvad nahale

millelt voolab

sajandite orjaikke higi

/loodame, et sovjetluse

me higistasime saunas välja/.

Selle va popsiauna alla on maet'
viikingimõõk ja hõbedapott,
kukkur rootsi kuninga 

kulda,
kuid 

musta leiva iidne retsept
on teradest külvitud mulda.

Must leivapurune kuub,

Serv narmendund' tõrva ja takkudesse,

katab

kurjad ja helged mõtted

ühe koreda koega,

tulles pihku suruma kätt,

mille aastasadade põllutöö mõhnad 

on kuhtunud

klõbistamisest juhtmestunud

digihigiste peopesade rakkudesse.

Inimene on huntlind

Tihased tuunivad trillereis

kevade intensiivsust,

tänavail on täiused 

ja tühjused

segiläbi.

Tutvumistemplite virtuaalvõlvkaared 

on 

korraga pilgeni täis

võõraid vereproove,

pakendadud 

võltsnaeratustesse,

nokatsitesse,

kunstpleegitatud lokkidesse,

turbanitesse,

tübeteikadesse,

kiilaspäisusse

ja tühisilmsusse,

mis upub kirjavigadesse,

pannes silmad nutma

ortograafilise siniverepisaraid.

Mõttemaailma defitsiit

läikkrõbisevais pakendeis,

sisutühjus pole limiiit,

sest selles saab vabalt 

peavoolus voolata 

piiritus.

Hingehundi üksildane ulg

põimub tihastrillerdustega

kuldnokkadest täitunud

pesakasti all,

neil on helesiniste munade

ilmaletoomisega

nii kiire

et hetke eksistentsiaalsus

pole isegi küsimus.

Avius errat saepe animus.

Luiteuidud

Keskpäev on taandumas,

hetk sügiskahkjas valguskumas -

veel kestab Heliose

ülevõlvisõit - 

ta kahvatuvas lummas

meid, 

kahte siirast silmapaari,

ninad tuules,

olla nähtud 

lainelaulus taganemas,

kui muulikividele põikas

liivavaluiteuit. 

Tempus fugit

Kevadjõed rõõmlevalt tulvlevad üle,

suveks taandub, ja süveneb mõõn.

Loius voolus ei peegeldu mure,

vaid vaiksete asjade rõõm.

All tüünuse ringutab mustavas sängis

taas kammitset' tulv,

sügis kuldsetel lehtedel mängib,

kevad tundub kui ulm. 

Septembrihommikune hetk

Käisin koeraga Koidulat lugemas

neljakooliristmiku pargis.

Vanade puude võrade all

noored hinged

teadmisi otsimas,

vahel ka trotsimas

iidne ja tulev

kihiti

käeulatuses,

Koidula igatsev vaim 

lehvimas

omaenese ausamba kohal

isamaa  rooside üle.

Aednike vilkad sõrmed

lõikavad roosid

igal sügisel õiekuhjadeks

pargiteeveerde.

Neidude sõrmed 

nopivad kuhilaist 

sügisõrnu roosiõisi

teele kaasa -

imeilus sõnum 

aegade vahel -

ilu taaskasutus -

igavene ja noor

lilleside

üle aegade - 

Eestimaa!

TIIVASIRUTAJAD

Kui väike suline tibu

ühtäkki on kasvatand tiivad,

teeb ümber pesapuu ringe,

pea tuuled ta maailma viivad.

Seisad, hellus ja uhkus hinges,

hirm uhkamas südamest läbi: 

et ei väsiks, et alla ei langeks,

et osaks saaks au, mitte häbi.

Pea ta läheb ja lendab ja leiab

ka seda, mis üldse ei otsi,

avab maailmale ta enda,

kuid pesapuud sageli trotsib.

Sina, pesapuu, seisad ja ootad

mil ta tee leiab harva su juurde,

sa loed tema sõnumiridu,

sooje soove sosistad tuulde.

Ja ta lendab tuliseil tiivul,

täis tuhinaid puudutab latva,

siis läinud on samal viivul,

kord enese pesapuuks hakkab.

MEIE ARGIPÄEVAST SKANDAALI....

Aga kõikide kraakluste kiuste

me oleme mesilaspere,

kes üldse hoidmata ühte,

ei lenda ei maal ega merel.

Me lillesidet ei võta

vaid raksame elu tuld

liivakastide sõnasõtta,

kui me jalge all põleb muld.

Ja me meeletu tühisumin

ei täida tühjenend kärge,

kui me eetris on tühjusekumin

kuhu pritsime sappi kui kirge.

Esiisade Eedeni aiad

müüme maha ja tarastame,

laastutuld teeme uhkelt ja laialt,

selle laste käest varastame.

Ja me ikka üldse ei adu

mis milleks ja kuhu on loodud,

uhkab ahnus, kui kullasadu

aknast kilgendab omasoodu...

aga 

üle kõikide kraakluste ikka

me oleme mesilaspere,

kes lendab vaid hoides ühte

üle aja- ja ilmamere.

TOSINTOSINAPÄEV

Kaksteist korda kaksteist kuud

olen kandnud talaari,

seadnud sadade õiguste puust

intarsiaid otsusteks saalis.

Ja ne lõputu vaidluste jada

ajas eales ei kahane

mõnes pott peab mustemaks pada - 

selgust sellesse tahame!

Ja need mehed, need Vargamäe omad,

nemad eal pole väsinud ära,

tungleb digiakende taga

kasvav õigustekärajakära.

MIS ON MEIL MUUTUND? e. tões ja õiguses loodud peremudelite taak

Pearu ja Andres koos õndsalt

ihalesid üht surnud naist.

Õigussõdades, kõrtsis ja kõntsas 

ei hoolind nad elavaist.

Ühel askeldas lambasihver,

teisel talla all karja-Mari -

kättesaamatult hõljus ne üle

õndsa helehäel-Krõõda vari. 

Nad peksid ja sõimasid lapsi,

naisi tõukasid endast ära,

laste silme all elajaid tapsid

kõik üksühe kiusu pärast. 

No mida me õpime sellest,

kui issanda päike läind looja,

mida õpime meestelt nendelt:

heldust, lepitust, hingesooja?

Lapsed kombe said pageda kodust,

kui täitus neil viimane mõõt,

väärkoheldud naisi sai rodu,

sealhulgas ka tööstsurnud Krõõt...

Praegu Pearul sihvrit ei passi

tuua üldsegi altari ette
Andres hommikust õhtuni rassib,

peret naisele lükates ette.

Nad kõrtsitand, kaklend ja praalind

purjuspäi rallind külade vahel,

siis, nahistand valmis paar titte,

DNA-d testind  kohtusaalis.

Eks Pearul, tal on must Bemar

lubadeta ta paarutab ringi, 

Andres liising-New Hollandi heedri

vihast keerab kraavi peal plindri...

Üksühele ära pannes

saab sada komöödiafilmi,

neist ühtki ei näidata Cannes's,

pered pakku saand mahalöödsilmi...

Nüüd alles need saagad saand tuure 

aastakümneid on söödetud ette:

tões ja õiguses eestluse juured:

eided vait, lapsed vakka, vits vette...

LOOMISLOITS

Sina, sünge mu sorts,

teed oma taidõieteega

mu südamesüüle

ringid

mis muutuvad paberiks,

hõbedaks,

kullaks ...

Sealt edasi kunagi

mureneb

mullaks...

Me ise rooraagudest

lootsikuga,

üll

loodud ja nopitud 

väikeste laulude

narmad,

maailma vahejaamades,

igasadamaeestlase

koduigatsuse

randadelt

pageme üle mere -

ühtes ja heitumata,

sest

me koduks saab

üks lendav saar

mu 

üsastvõrsunud 

suguvõsale

mille juured

me südameis 

sügaval maas...

Party after HAPPILYEVERAFTER

igast keskeakriisist tahaks ju

tulla välja

erakordselt kütkestava

ja ülemõistuse targa naisena

šampanjaklaas näpus

James Bondi käevangus,

šikk, üleolev,

natuke ninakalt

armunud

iseenesesse ja maailma!

Ärgates

vaatab tegelikkus

torssis mutti

marssimas õlal ja käes

sada käe-ja poekotti,

kristallkingakesed kulunud 

kontsata kottadeks,

olles

uhkelt ja häält

maa täitnud lastega,

keldri moosidega,

pühapäevahommikud pannkookidega,

õhtud õppetükkide,

nädalad kodu-ja kaug-

ja täiend- ja elukestva

e- ja e-vaba 

kontakti ja -taktitu 

õppega,

nädalavahetused

unetuse kadrilliga, mille 

lõpmatus reas

hirmuäratava tolmuimeja,

täitmatu pesumasina

ja

torssis triikraua,

huugava pliidi,

ahjusküpseva piruka, 

nuriseva nõudepesumasina

vahel

tuleks leida aeg,

(kvaliteet!)

iseendale...

Hea meel, kui hing

niipalju sees,

et 

ennast selles sagas

kasvõi hetkeks

aega 

peeglis

hommikuti

tervitada.

Las peegel pealegi

olla 

kõver,

peaasi, et

hoiab 

kaaluta

olekut!

PEREARMUMÄRGIKOEKIRJAMUSTRILEHT

nornisõrmiste memmede 

põrmuhirmune puudutus

kulunud kaltsuvaiba lõimedes

kitsal tolmusel koridoripõrandal

suubumas aegade halluse

algusse

DNAkoekirjalised

katkenud, jätkatud, sõlmitud

kaltsuvaiba kalligraafiline joon

kulgeb katkematult

all 

klaasist ja raudbetoonist 

toon-toonis mustade 

lagede palkide alt

püstkojateravikest

laugetest lagendikest

üle

lagede alla, mis võlvitud

koopakujuni.

Aegade käilakujuks

Su enese nägu peeglis

kuni ses reas

tuleb järgmine

krimpsus, punane näoke

mis kasvab ja õitseb Sust üle

kuni saad 

ajajäljelise

sõlmelise näo

koridoripõranda lõimes,

kuhu ehk kunagi

harvhardunult  astub 

mälestuste jäljeküttide

sugupuukallistajate

vastuvõtuküpsised krõbistav

otsingujalajälg

esivaan...

sügissonaat

Hall hommikune maas, 
veel roosid ärkamas on härmakatte embusest
ja saabuv talvekülm ei ole hiljukesi
veel näpistanud ära
viimseid õisi
suve soojast lembusest.

Veel tõused uneuduliblikana lendu,
mõtteõite nektarist
veel suudad võtta sõõmu
rõõmu.

Ehk tiivad võtaksid
veel seekord
mõlemaid meid
kanda 

üles.

Üksnes

üles,

taeva poole 

ü

l

e

.

.

.

depresseeritu rehabilitatsiooniprogramm

Hingel uks,

uksel hing,

hingel ling

heaolu koomas

mõtteid poomas

kainust kaugusse joomas,

mälusse süüvides

ses sügavustes voolab

Styxist ümber sündind Amazonas.

Ta kaldail vihmametsadesse mattund

tuhat väljasurnud

rõõmutsivilisatsiooni linna -

sinna

on vahel harva

ehmatusest eksil

Uskumatu Toomas,

eksiilis unemaastikuilt

eksortsismi käigus välja aetud

unelma

reaalsusest puretud eksoskeletti

vangistatud metsikumast

metsistunud peajalgse

alge:

me metsik jumal

meis endis

ürgvalvel,

et vihmametsades ei

algaks

röövarheoloogiline

valiklageraie,

et tähtaegselt

esitatud saaks

meis iga teismeline vaie,

mis ründab

ilmakorda

omakorda

saates kuule,

raketikütuseks

on segus sajatus ja luule.

vaimujõud

 ... ja nad tulevad varjudest üles

ja neis vere vägi on anda,

nad tulevad küünlatules

turmamäge Sust minema kandma,

et kajaks ja kestaks see elu

mis nemad on Sinule andnud,

et sa jaksaksid ülesmäge

viia kõik,

mida nemadki kandnud...

TASUTA TAUSTAVADISTAJA

Vadin padutöisel taustal,
autoroolis,

juuksuri- või tugitoolis,

leemekulpi liigutades,

lapsi unne kiigutades;

uneelsel kesöötunnil,

koolituste keskustelus,

üksiuitel külmas tuules:

"Kuule,

sellest saaks

paar rida luulet ..."

ad infinitum

continuum.

vali sügis

Iga sügis on tulnud, et minna,

minna lasta on seda nii raske:

kes üle on kullanud linna,

laotand purpurit,

kõlistand vaske...

Iga sügis on tulnud et anda -

ta lubadusi ei jaga,

vaid pillab, mis pind suutnud kanda,

härmavarjudesse siis plagab...

Valin sügise värvidekülla,

härmapitsides varrukaservad,

ka siis kui  mu lagunend külla

viivuks vilksab vaid

mantlisaba.