ühtäkki on kasvatand tiivad,
teeb ümber pesapuu ringe,
pea tuuled ta maailma viivad.
Seisad, hellus ja uhkus hinges,
hirm uhkamas südamest läbi:
et ei väsiks, et alla ei langeks,
et osaks saaks au, mitte häbi.
Pea ta läheb ja lendab ja leiab
ka seda, mis üldse ei otsi,
avab maailmale ta enda,
kuid pesapuud sageli trotsib.
Sina, pesapuu, seisad ja ootad
mil ta tee leiab harva su juurde,
sa loed tema sõnumiridu,
sooje soove sosistad tuulde.
Ja ta lendab tuliseil tiivul,
täis tuhinaid puudutab latva,
siis läinud on samal viivul,
kord enese pesapuuks hakkab.
No comments:
Post a Comment