aqua vitae

Sa tulid
äkki
nagu äiksevihm südasuvel
üle põuast
praguneva maa.

Sa tulid
äkki
võimsa valinguna
ja mu
kuumasnärtsiv hing lõi
kirkalt õitsema.

Sa tulid
äkki
üle valgekslöönud taeva
ja ujutasid
üle minu aia.

Sa tulid-jäid
mu ellu
selle südasuvel.
Sest hetkest
sündis
elupõline
oaas.

Casus belli: Õnnelik lapsepõlv

Me lapsed on me rõõm ja õnn

nii armsad, rõõmsad, hellad...

Kui aga lahku läheb paar

ja pöördub eluteede kaar

siis lapsed tõmmatakse

teineteise

vöölt kui ülivõimsad relvad.

Saab rauda laotud jõhkralt

iga kuul,

ja iga dumdumsõna

tabab-tapab.

Lask lasu järel tabab

vastasele hinge,

relv peidab

oma mõtted-sõnad

vaikselt ära oma suult

ja lukku keerab hinge,

ka siis kui seespool

põrgukatel üle keeb

ja murdub kõrgepinge.

Relv ahastab ja üksinda

ta ennast endas

kaugemale

peidab,

see õrn ja sisemine pool

ses sõjas

kvantmuteerub

või siis

hinge heidab.

Pesausku

Su lapsepõlve turvalisel kodul
on
isa õlg katuseks
ja ema süli
vundamendiks

Su lapsepõlve turvalisel kodul
õed-vennad on
õites aiaks

Su lapsepõlve turvalisel kodul
ei ole ees ust
kust minnakse
minema
ja enam ei tulda

Su lapsepõlve turvalisel kodul
ei ole aknaid,
mille kardinate taga
elab
õõvastav
ahastamapanev vaikus

Su lapsepõlve turvalisel kodul
on kaks kätt
mis igal õhtul
unejuttu lugedes
tekki kohendavad
ja pead silitavad

Su lapsepõlve turvalisel kodul
on müürid
mis hoiavad Su
hinge
puhta
ja
silmad
säravad,

et ka Sinust saaks
suurest peast
ehitaja!

Sapere aude

Ma kõhklesin, kas anda
Sulle hing
või kõigest keha.

Ei Saatusele meeldinud
see plaan.
Ta seadis meie unelmate teele
õnneheina üles
reha.

Ja enne veel kui minu
sisemine kirglik
kõhklus lahenes

jäid Sina kolmandaga
oma naisel'
vahele.

Needmine

Sind oodanud ehk olen täna
vahest eile, kord ka  üle-
eilsel aastal.
Ma tunnistan, ei tähenda
see ootus  mulle kõike. Ega vähemat.

Las olla kirg ehk
kuum, ehk suisa laastav;
kord tardub aja igijäässe magma,
ja magama, kus ase südame,
basaldistunud leek.

Ma pole kerjaja! Hing minu,
uhke nagu saatan,
ei luba noolida
söeriismeid Sinu naise leelt.

Üks õhtu oli. Olin leebem.
Olid kauem.
Üks ämblik kudus võrku üle lae…
Su lumma väe ma murdsin,
puruks lõin su saua,
Sind pagendusse needsin! Meest,
kes kõnnib hilisõhtuil salavargsi
ja kujub öhe oma kuumad teod.
Ei minust saa su õhinaile arsti,
ei konkubiini,
ei diskreetset  armukest!

Ah käi kus kurat!,
parem sinna, kus Su naine. Ei
kuradilgi ole praegu Suga miskit teha…

Las leevendab su kehas
iha  kütnud paine
külm põhjatuul kes luusib
minu südame ja ukse taga. 

jälitustegevusetuse jälil

Maailm on jälgi täis - on jäljed kõigest kõikjal,
neid mõned jäljetuna jäljeelu jälgivad.
Hulk jälgi jäljelikult siia - sinna põikab,
kae jälgijaid, neist tosin jälgi jälgilt jälitab.

Mis järjepidev, jäljed jälgedesse järgi läevad!
Hulk jälgi jälgi jälgivad, siis omavahel ristuvad.
Neid ära jälita, kes jäljetuina eksiteele jäävad!
Ja hoidu jälgedest, mis teisi lihtsalt rikuvad.

Jälg-jäljelt jälitavad jäljed jälgi,
jälg-jäljelt jäljed jälgi järgivad.

Nii hääst kui jälgist jäljed jäävad järgi,
kord uued jäljed jälle vanad rajad pärivad.

kaamos

Su sügisest sälgatud suu
poetas minusse peni.
Oktoobrikuukuust
on ta ulgunud kevadeni.

Briljantne armastus

Poolsajand ja peale kümme…
Jõululaupäeva lumi.
“Teed tahad,
ma valan?”
“Lapse-lapse-lapsed tõid
linnast
küpsiseid.”

Vikerraadiost tütar
perega tervitab,
kahju, et
heast' enam ei kuule.

Briljantpulm,
see ongi elu
armastus.
Unelmad. Aeg.
Ja luule.

EI elundlikule kõneviisile!

Jah, ma tean,
et mu nõrkus on kõrkus,
sest mu hing ihkab
valguse poole,
ja  ta küünib,
kus mõtete hõrkus
õitseb aiana
päikese poole.

Jah, ma tean ka kõiki
neid sõnu,
mis väetavad
puude juuri,
ja ka kõiki neid karvaseid
sõnu,
mis täidavad
tänavaruumi...

Olen valinud vabaduse
vaadata avasilmi
kogu ilma ilu,
labasust, tsirkust
täisvärvides, varjudes, kirkuses,
aga mitte
kui
pornofilmi.

PUUHING

Kui  Sa 

istutad oma 

koduhoovi

pikaealise puu,

hoiad, kasvatad kaitsed

ja kallistad teda

koos oma laste

ja lastelastega,

siis 

ühtaegu kallistad

sa kõiki oma 
lapselapse lapselapse 
lapselapse...(etc.)...lapsi

ja teisi

häid sugulashingi

üle aegade,

nii kaua

kui

püsib

Su puu

ja Su

sugupuu.

Oled ta

    j   u    u   r

                  e    s

                                .

Oh, Jean Valjean...

Jean Valjean, Su
sõrmejäljed
on digitaalses kartoteegis reas.

Su karistusregister selgem
veel kui jäljed
mis tänavaile seatud
kaamerail
on peas.

Jean Valjean, Su
tühi tasku
pankrotihalduril
on ammu
kasutuseks sulet'.

Jean Valjean, Su
jalavõrustatud kodu
ka katseajal
väljapääsu ellu
suleb.

Jean Valjean,Su
lapsed
on vangistuse ajaks
antud hoolekande
kanda,
kui kunagi veel tagasi
neid tahad,
siis
kohtusse pead
avalduse andma.

Jean Valjean,
Sind pole enam!
Sul puudub tänapäevas
täielikult
müüdi väärtus.

Taasühiskonnastades
kinnipeetavaid
e-Jauvier nad
võlavõrku suleb:
sundrahad,
kulud,
makstud hüvitiste
koguväärtus.

Võid hõbedased küünlalajalad
kirikusse panna,
e-tänapäevas
armu see
ei anna.

Meie igapäevast kiirelu (vrd. kiirtoit, rööprähklemine, multitegum, ajaplaneerimine etc.) anna ...

Kui kõik on Sul aja taga,
siis
Su elu on aiataga.

Peamiseks mõtteks saab
leida üks auk,
aga mitte ajas,
et sinna
midagi
kiirtoiduna toppida,
vaid
auk selles aias,
et
hetkes elu sees
seista
ja
lilli noppida!

verbus dictum versus verbae digitalis

igal sõnal  on koht
ja kaal
igas hingetõmbes
on tõde.
Kõigub
kipakas tasakaal
vaikib kuld
ja kahvatab hõbe
tarkuse tilluke
kärbes
piriseb
otsinguämbliku
tumedas võrgus.

Kokku kleebitud lause-
lohede
läbimatu
läbinisti
kaalutu mass
tsunamina uputab.

Au haavamine on unund 
õigust unustada on õigeim,
ja me müüme enese maha!

ja me müüme end üha ja aina
kehadena ja hingetult
maha.

Ja me hinda üldse ei vaata.
Nii minnakse aiataha.

Õnneklausuur/meediapaast

Mu hommik on aastaid
alanud õdusalt,
lehe ja kohvitassiga.

Enam mitte.

Võrreldes uudiste
raevukat keemistemperatuuri
ja
vänget vihavingu,
on kohv külm
ja lahja,
välja arvatud siis,
kui
uute uudiste õõvas
ta kurku tõmmata.

Hommikuti
tõmban kardina eest.
Ei vaata postkasti poolegi
Ei ava raadiot,
vaatan sügiskaamost,
hoian teetassi
hellalt sõrmede vahel,
imetlen kollast lillemustrit

ja mu päevas
on kirkusenarmas.
Õnnelik olemise hetk.

Kivikalme surm

Kolm norni ketrasid
ja korrutasid
elulõnga
käis töö neil üha aastasadu,
võimalik, et tuhandeid...

Elulõngast,
elu heideist
põimus
norni nõiasõrmis
suur kirivaip
kus kätket'  aja lood...

Sai saagisaamahimus traktor
koiks
ses vaibas,
juhiks elulõngus.
Nii katkes elulõng,
ja haihtus heid.

Said põrmuks luud,
ja lood,
ja lugulaulud,
ja lõpu leidis
Rootsi
kuninga legend. 

Hitech Supercolor Technopolis

 Kui klaasist ja terasest Universumi
säravtäiuslikul serval
ei oleks
üht suurt,
korratut,
rohtunud servadega,
pruunika veega
pirakat porilompi,
milles ujuvad
terasaedade vahel
päiksepaneelide soojuses
kasvavate õrnharuldaste
potilillede
tuulde langenud
värvilised õielehed.
Lompi, mille pinnal
peegeldub taevas,
ja selle all
tuhanded klaasiruudud
tuhatkordse kordusega,
tuuleiilides virvendades
ja
selles porilombis
ei saaks
punaste kummikutega
plärtsida
ja roosade lastevarvastega
õnneliku lapsepõlve
püdelasse mutta kaevuda
ja
kivikesi visates
lugeda
rõõmsaid laineringe,
mis tekivad tuhandesilmssesse
peeglilinna,
panevad selle
lainetama
ja vaibuvad
energeetilise koherentsi olematusse...

Kui seda lompi seal
ei oleks,
oleks
maailm
palju vaesem,
nii
palju vaesem,
et seda ei saaks
enam sõnadesse panna,
sest
nende sõnade
tähendust
oma nahal
ei tunneks keegi,
ei mäletaks keegi
oma
tuhandeist silmist
ja tehnoloogiatest
hoolimata.

Kas siis mõttelend
polegi pegasus,
vaid rõõmus põrsake
eheda lombi poris?

MÖBIUSE HETK

Ühtaegu igavikuiidne

ja igavestinoor
on tee
all tammekaaresilla
üll õitsev
rohuroheline õieloor.

(uitmõte läbisõidul kevadisest Pootsist)