LOOMISLOITS

Sina, sünge mu sorts,

teed oma taidõieteega

mu südamesüüle

ringid

mis muutuvad paberiks,

hõbedaks,

kullaks ...

Sealt edasi kunagi

mureneb

mullaks...

Me ise rooraagudest

lootsikuga,

üll

loodud ja nopitud 

väikeste laulude

narmad,

maailma vahejaamades,

igasadamaeestlase

koduigatsuse

randadelt

pageme üle mere -

ühtes ja heitumata,

sest

me koduks saab

üks lendav saar

mu 

üsastvõrsunud 

suguvõsale

mille juured

me südameis 

sügaval maas...

aqua vitae

Sa tulid
äkki
nagu äiksevihm südasuvel
üle põuast
praguneva maa.

Sa tulid
äkki
võimsa valinguna
ja mu
kuumasnärtsiv hing lõi
kirkalt õitsema.

Sa tulid
äkki
üle valgekslöönud taeva
ja ujutasid
üle minu aia.

Sa tulid-jäid
mu ellu
selle südasuvel.
Sest hetkest
sündis
elupõline
oaas.

kaamos

Su sügisest sälgatud suu
poetas minusse peni.
Oktoobrikuukuust
on ta ulgunud kevadeni.

PUUHING

Kui  Sa 

istutad oma 

koduhoovi

pikaealise puu,

hoiad, kasvatad kaitsed

ja kallistad teda

koos oma laste

ja lastelastega,

siis 

ühtaegu kallistad

sa kõiki oma 
lapselapse lapselapse 
lapselapse...(etc.)...lapsi

ja teisi

häid sugulashingi

üle aegade,

nii kaua

kui

püsib

Su puu

ja Su

sugupuu.

Oled ta

    j   u    u   r

                  e    s

                                .

1+1

Sõrmeseongust kujub kahehingeahel
Süda silmis sätendama lööb
kogu ilma ainus õnn on peidus
armsa käte vahel
pilk üks mu rüppe laotab
loendamatud tähed 

Orioni vöölt

Igatsus

Käib valgus veega käsikäes
kesk taevasina.
Mu üle laotub üksinduse
igatsustekirja uduhele lina.

Sääl kusagil kesk kumendavat kaugust
 uinud  omasoodu Sina.

Üks tunne seob meid kokku
üle aja- ilma, taevakarva lõputu ja hele,
ta valgus majakana loidab
me uitel unepilvelaevadele.

Nii parras pardas seilame öö unistustevalges meres salamahti,
kuid hommik, sunnik, ainiti peab oma vahti
tal tuhat tähesilma üha avali ja lahti!

arm pole pime

Ma olen vahel jonnakas ja õel.
Ma olen neetud nõel
Su elu heinakuhjas, kuid
Su suured soojad käed
mind, nõida kõrki, välja noppind
hetkega. Mis väel?

- Kaen südamega Sind,
seal pole kõrsi.

Kimäär. ehk see just ongi armastus

Ma olen libahunt, kes käib
su kehal ehal,
südant pureb päeval, painab
ööde kaupa luid,

kuid... Sina vaatad
ikka mind kui
õrna turteltuid

armastan-armastan, armastan, Armastan. Armastan!

Üks hommik ärkan armastusse,
sealt, lohistades susse, läen
vannituppa, päeva ruttan
juba kontsadel,
ja õhtul langen Susse.

Lubadus

Hiiepuu hinge ja mällu
sõnatult seisma jäi
südametuksete vahele
krobe puukoor katab
nüüd hinge kaht
üksainus tüvi -
MEIE

sõnatuks teed

Tähed tõid tassina taevast,
aasalt tibatillukese
südasuvelõhnast nõriseva
lillekimbu.

Aur kõrvetab
magusalt hinge.

Teed
õieteega
mu südamesüüle ringi.